Eesti keele puhul välismaal ei saa me rääkida homogeensest keeletarvitusest nagu mingist Harju keskmisest. Saame arvestada eri isikute kõnekeelega, arvukate isikukeelte ehk idiolektidega, millele on enamal või vähemal määral külge hakanud asukohamaa keele kõla.

Vähe on riike, kus eestlased on elanud järjepidevalt ja sedavõrd kompaktselt, et nende keel ei oleks hääbunud kolme sugupõlve jooksul. Sageli on keelelist järjepidevust toetanud migratsiooni jätkuvus ja vanade eestlaste kõrvale on Eestist saabunud uusi, olgu see Venemaal, Kanadas, Rootsis, Brasiilias või Argentinas. Niisugusteks omaette arenguteed läinud keelevariantideks, eesti keele erikujudeks, millel Kodu-Eestis täpset vastet ei olegi, on arenenud siberieesti ja rootsieesti keelevariant.

Siberi puhul tuleks rõhutada, et sinna pole eestlased läinud alati vabatahtlikult, neid on sinna 19. sajandil siirdunud või saadetud välja Eesti eri paigust, mistõttu pikaajaline kooselu on viinud omaette keelekuju tekkeni. See on olnud paikse maarahva, eesti külaelanike keel, milles leidub ohtralt murdevorme, nt kerst ja kerves, uvved avvad ‘uued hauad’, pilta ’pilte’, kurka ‘kurke’, lugesivad, olid õppinuvat. Paremaks kohastumiseks on omandatud kohaliku elu-olu sõnavara ja laenatud vene keelest nt arbus ’arbuus’, pihtu ’nulg’, tabul ’pappel’, sugunik ’malmpada’, säinik ’teekann’, kalatš ’nisuleib’, tulup ’kasukas’, palagan ’ulualune heinamaal’. Olulised kohanimed sobitati endale suupäraseks, nt Karadus ’Karatuzskoje’, Solotaniiva ’Zolotaja Niva’, Tompsk ’Tomsk’, oma valduste väikeobjektidele anti aga omakeelsed nimed, nt Täkukukumägi, Vana-Jüri mägi, Nooritu Kadi põllud, Tepu veski, Abe sild.

Mõnevõrra sarnane on rootsieesti juhtum, sest ka 1944. aastal Rootsi jõudnud eestlased olid pärit Eesti eri paikadest. Enamus leidis tööd lihttöölisena esiti põllumajanduses ja metsanduses, hiljem tööstuses, paljud naised teenisid leiba koduabilisena. Üldiselt oldi veendunud, et peagi pöördutakse vabasse Eestisse tagasi ja seetõttu pandi suurt rõhku laste eestikeelsele haridusele. Edaspidi omandati muidugi ka rootsi keel ja ajapikku on selle mõju olnud tunda eriti nooremate põlvkondade eesti keeles. Nn rootsi aktsenti võib märgata võõrsõnade häälduses, nt jümnaasium, viideo, päšpektiiv ’perspektiiv’. Uusi sõnu on võetud kasutusele rootsi sõnavara vahendusel tõlke- või tähenduslaenudena: ambulans ’kiirabi’, lokaal ’ruumid’, kaks treppi üles ’kolmandal korrusel’, end klaarima ’hakkama saama’ jmt. Väärib rõhutamist, et juba 1950. aastail hakati tundma puudust uuemast eesti sõnavarast, sest mitmed uudsed mõisted jõudsid enne Välis-Eestisse kui Eestisse. Neid asuti inglise ja rootsi keele eeskujul moodustama ning nii mõnedki uudissõnad jõudsid hiljem ka eesti kirjakeelde Eestis, nt hobi, menuk ’bestseller’, telkima, tšarterlend või ärikeskus. Omaloomingulisest sõnavarast mainitagu veel näiteks spontaanselt tekkinud krunts ’Rootsi kroon’, krõpsleib ’näkileib’ või mutikas ’metroo’.

Rootsis on eesti keel kandunud juba viiendasse põlvkonda, Siberis aga koguni kuuendasse-seitsmendasse. Ehk seltsib nendega edaspidi veel näiteks kanadaeesti keel. Muudel juhtudel võime aga rääkida eesti keelest Belgias, Lätis, Soomes, Taanis, Austraalias, Saksamaal jne. Tegu on Belgias, Lätis, Soomes jm kõneldava eesti keelega, mille ümberasujad on Eestist kaasa võtnud ja milles aja jooksul ilmneb vähemal või rohkemal määral ka asukohamaa keele mõju, eeskätt sõnavaras ja häälduses.

Et asukohamaa keel sealsete eestlaste keelt mõjustab, on üldteada, ent sageli annab see märku ka ühtekuuluvusest. Teine omasugune tuntakse ära „oma keelekasutuse“ järgi, näiteks Inglismaal tee oma ambad ’pese hambad ära’, aju läheb jooksuga alla ’mälu on viletsaks jäänud’, viikingu moodi tressitud ’riietatud’, Kanadas ma pesen tissid singis ’pesen nõud kraanikausis’, käin vannitoas ’WC-s’, palun kümme slaisi hämmi ’singilõiku’, Saksamaal ma tõmban ümber ’kolin ära’, käi ette ’tee ettepanek’, ma meldin end ’annan endast teada’ või kontsert jääb maha ’jääb ära’. Küllap ilmestavad niisugused tõlkelaenud eesti keelekasutust välismaal ka edaspidi.

Eesti keelt ja keeles õpitakse paljudes riikides. Miks?

Tõepoolest, eesti keelt ei räägi välismaal üksnes (välis)eestlased. Välismaalaste eesti keele rääkimise puhul on kindlasti tegu eeskätt isiklike motiividega. Ollakse kas osaliselt eesti juurtega, ollakse Eestist huvitatud või Eestiga juba seotud – on tekkinud eesti sõbrad, eesti intiimsõbrad ja elukaaslased, on loodud ärisuhted Eestiga. Väga sageli võib tegu olla ka akadeemiliste põhjustega, sest eesti keel kui üks soome-ugri keeli on vajalik distsipliin kõikides ülikoolides, kus tegeldakse kas soome-ugri keeltega või keeletüpoloogiaga.

2020. aastal õpetati eesti keelt 30 kõrgkoolis (Euroopas, Aasias, Ameerikas) enam kui 1000 tudengile, kusjuures Budapestis, Greifswaldis, Pariisis, Peterburis, Varssavis, Lvivis, Brnos, Riias, Pekingis ja Vilniuses töötab Eestist saadetud lektor. Esimene eesti keele lektoraat avati juba ligi sada aastat tagasi Helsingi ülikoolis (1923), kui seal alustas tööd luuletaja ning keeleteadlane Villem Grünthal-Ridala. Õpetuskohti – üldhariduskoolid, pühapäeva- ja täienduskoolid, kursused – leidub üle maailma 80 ümber, kusjuures Soomes tegutseb neid 19, USA-s 10, Saksamaal 7, Rootsis 7. Eestist saadetud õpetaja töötab Riias, Petseris, Siberis Ülem-Suetuki külas, Brüsselis ja Luksemburgis.

Viimasel ajal on tekkinud lisaks pragmaatilisi motiive, sest Eesti on Euroopa Liidu liige ning näiteks USA, Kanada või Austraalia eestlastel võimaldavad Eesti-juured liikuda viisavabalt kogu Euroopas.

Kas Kodu-Eesti saaks väliseestlastest milleski eeskuju võtta?

Väliseestlaste keelekasutusega on tegeldud pikemat aega ja iseloomulikke näiteid Rootsi kohta avaldati juba 1950.-1960. aastail. Ilmneb kujukalt, et tehnikauudiste, uute moenähtuste või igapäevaelu uudisasjadega olid väliseestlased kokku puutunud varem kui eestlased Eestis. Rootsis laenati uudissõnu eesti keelde rootsi keelest, nt kulspetspenna ’pastapliiats’, nüloon ’nailon’, ja võõrsõnu hakati tõlkima-mugandama laensõnadeks, nt helilindistaja (’magnetofon’) või teismeline. Esmalt välismaal ja hiljem Eestis üldtuntuks saanud sõnu on veel ridamaja, kohvipaus ja uusrikas. Seda, et väliseestlased on säilitanud loomuliku keeletunnetuse ja mugandavad võõrsõnu oma keelesüsteemi julgemalt, võib kohata mujalgi. Kirjakeele arbuus ja garaaž näiteks on Siberi eestlastel arbus ja karas.

1990. aastate algul tulid ühe Ameerika eestlasega kirju vahetades jutuks ka keeleküsimused. Mees leidis, et eesti vasted tuleks leida mõistetele, mida nemad juba tunnevad-kasutavad, kuid ingliskeelsetena. Uudissõnadena eesti kirjakeelde pakkus ta kramp ehk krambits (’paberite traadikesega ühendamise vahend’). Nende asemel on meil juurdunud klambrilööja ehk klammerdaja. Et USA-s sai sularaha juba tollal n-ö seina seest, pakkus Ameerika eestlane eesti keelde rahala, masinpankiir või kiirpank. Meil on kasutusel siiski sularahaautomaat ja pangaautomaat. Neid sõnu on võimalik isegi dateerida. 1993. aastal asutas Hansapank Kaardikeskuse AS-i ning pangaautomaadid ja pangakaardid tulid Eestis käibele 1995. aastal. Siit moraal – uusi sõnu, termineid, nimetusi on loomulik võtta kasutusele siis, kui tekib otsene vajadus uute asjade-mõistete tulekul. Uusi sõnu või termineid juba ette ootele (otsekui virna) valmis varuda paraku ei anna.

Mida võiksid väliseestlased oma keeles märgata?

See on valdkond, mida nemad ise kõige paremini tunnevad. Et elu toob pidevalt juurde uut sõnavara, siis kasutatakse sageli ja palju just võõrsõnu. Nii võib juhtuda, et uued võõrsõnad jäävad käibele ja söövad vanad välja. Öeldakse opinioon, mitte arvamus, ja kollisioon, mitte kokkupõrge, öeldakse meriit ja gratuleerima. Uued sõnad võivad sageli olla (pisut) teise tähendusega, mistõttu tekivad tähendusnihked – Rootsi eestlasele tähendab humanist humanitaari, meditsiin ravimit või konkurss pankrotti ja Soome eestlasele tähendab hütt kajutit. Vahel võivad tekkida isegi kahepoolsed „sõnamängud“. Kui USA eestlane mainib, et ämm tuli külla, vaja kihvti osta, siis ei mõtle ta siiski mürki, vaid kingitust (gift). Kui Rootsi eestlane tahab pannkooke süüa süldiga, siis soovib ta muidugi moosi (sylt). Kui parlamendisaadikut nimetati Siberi eesti külas tiputaadiks ja ta selle „taadi“ asemel palus end saadikuks nimetada, olid sealsed eestlased hämmastunud, sest saadik tähendab nende jaoks lasteaeda (садик). Küllap on tähendusnihked paratamatud, nagu ka lisanduvad toortõlked, tühi- ja täitesõnad.

Mis aitab eesti keelt välismaal elus hoida?

Välisriigis välismaalastega pere loonud inimesed Eestisse tagasitulekuga üldjuhul ei arvesta. Et eesti keelt ka oma järglastele edasi anda, on üks väga tähtis, lihtne ja südamelähedane moodus – räägi oma lapsega eesti keeles. Kui elukaaslasel on teine emakeel, saab lapsega rääkida nii ema- kui ka isakeeles. Nii omandab laps kaks keelt ega jää ühestki ilma. Asukohamaa keele pärast ei maksa muretseda, selle omandab laps lasteaias, koolis ning tänaval „õhust“.

Keeleteadlane, EKI vanemleksikograaf Jüri Viikberg

Ilmunud 4. novembril 2021 Tuglase seltsi veebilehel.