Skip to main content

Kas paronüümid või sünonüümid?

Eesti Keele Instituut 13. detsember 2021

Paronüümideks on keeleteaduses peetud kujult sarnaseid, hrl samast tüvest saadud sõnu, millel on erinev tähendus, näiteks sõnapaar enamik–enamus või kolmik käsitlema–käsitsema–käsitamaSünonüümid on kujult erinevad sõnad, mis tähendavad täpselt või väga lähedaselt sama, näiteks vilepilli mängivat inimest kutsume eesti keeles nii vilepillimängijaks kui ka vilepuhujaks.

paronuum 3

Kui sünonüümid on keele loomulik osa, siis paronüümid mitte – paronüümid on enamasti keelde kunstlikult loodud. Üldjuhul puudutab see oskuskeelt, kus sel viisil on soovitud vältida mitmetähenduslikkust: samale tüvele erisuguseid tuletusliiteid liites on püütud eriti täpselt edasi anda oskuskeele mõistenüansse, nt seade ja seadis. Aga selliseid sõnu on loodud ka üldkeelde, nt üksindus ja üksildus.

Eesti keeles on hulk paronüüme, mis on loodud peamiselt 20. sajandi esimesel poolel, eesti kirjakeele aktiivse kujundamise ajajärgul. Oskuskeele sõnade kõrval on ka üldkeele sõnade tähendusi suunatud. Ehkki juba 1980. aastatel mindi eesti keelekorralduses rangelt normimiselt üle pigem soovitamisele, on siiski ka üldkeeles kaldutud paronüümide tähendusi tõlgendama norminguna. Seda suunda on viljeletud ka kooliõpetuses.

Uurimaks, kas ja kuivõrd on tähenduste suunamine tegelikus keeles läbi läinud, analüüsisime lähemalt mõnesid üldkeele sagedasti kasutatavaid paronüümipesi: enamik–enamuseri–erinevjärele–järgivahel–vahest–vastõieti–õigesti. Nende sõnade tähendusi on eristama hakatud alates 1930-ndatest, vastavad juhised on lisatud õigekeelsussõnaraamatutesse eri aegadel:

  • vahel–vahest–vast (VÕS 1933)
  • eri–erinev (SÕS 1948)
  • järele–järgi (selgelt alates SÕS 1951)
  • enamik–enamus (VÕS 1953)
  • õieti–õigesti (ÕS 1999)

Nüüdseks on möödunud piisavalt palju aega, et hinnata, kas keel on või ei ole sellise suunamise järgi muutunud. Tänapäeval saab kasutada ka suuri andmekogusid, mille najal keelekasutust analüüsida. Meie uurimuse tulemustest selgub, et tegelikus keelekasutuses pole – mõnel juhul suisa sajandi jooksul – need eristused juurdunud. „Sobimatud” tähendused on endiselt ülekaalukalt või väga suurel määral käibel:

  • vast ’ehk, võib-olla’ (96,5%), nt Olin vast kümnene, kui leidsin imelise raamatu
  • enamus ’suurem osa’ (94,5%), nt Enamus koeri on tänapäeval perekoerad
  • vahest ’mõnikord’ (70%), nt Vahest on jutuks tulnud, et mitu korda nädalas ma trenni teen
  • järgi ühendverbides (42,5%), nt järgi vaatama, järgi proovima, järgi mõtlema

Pisut teisiti on sõnadega erinev ja õieti:

  • erinev domineerib ülekaalukalt eri üle igas tähenduses, esinedes enamasti tähenduses ’erisugune, eristuv’ (81,5%), nt Inimesed on väga erinevad. Vähesel määral esineb ka tähendus ’eraldi olev’ (1,5%), nt Võisteldi kahes erinevas klassis.
  • ainsana on tänapäeval harvem õieti tähendus ’õigel moel, mitte valesti’ (22%), aga keeles elab edasi temagi, nt Seda sa ütlesid küll õieti.


Miks pole õnnestunud neid tähenduseristusi keelde tuua? Siin on mitu põhjust.

  • Kõik need sõnad on loomulikus keeles olnud sünonüümid. Näiteks tähenduses ’suurem osa’ on algsem just sõna enamus ning sellisena kasutusel vähemalt alates 19. sajandi keskpaigast. Sõnad järele ja järgi on murretes elanud sajandeid, kusjuures puudus tähenduslik erinevus: Põhja-Eestis oli järele, saartel samas kontekstis järge ning Lõuna-Eestis järgi. Sõnad õigesti ja õieti on mõlemad pikka aega kasutusel olnud tähenduses ’õigel moel, mitte valesti’.
  • Mõned eristatud tähendused ei ole üldkeeles vahetegemiseks piisavalt erinevad. Näiteks tähendusi ’suurem osa’ ja ’arvuline ülekaal’ on kohati võimatu eristada: kui miski on arvulises ülekaalus, on see samal ajal ka suurem osa. Sama puudutab sõnu eri ja erinev: kui miski on eraldi olev, siis ilmselt on ta ka erisugune, eristuv. Erinevus on paljudele keelekõnelejatele tajumiseks liiga väike.
  • Sõna saab tähenduse keelekasutuses, kontekstis, näiteks lauses. Sõna üksi ei tähenda suurt midagi. Enamasti siinsed sõnad kontekstis arusaamatusi ei põhjusta.
  • Õigekeelsussõnaraamat ei keskendu tähenduste kirjeldamisele – paljud kirjakeele tähendused seal puuduvad. Normingud puudutavad õigekirja ja sõna käänamist-pööramist. Tõstame siinjuures esile ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna 2012. aasta märgukirja Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele. Sellega tuletati meelde, et „kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele (seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja võimalust mööda muudki usaldusväärsed avalikud tekstid)”.
  • Üldkeele tähendusi ei saa normida. Seda seisukohta toetas Eestis vabariiklik õigekeelsuskomisjon (Emakeele Seltsi keeletoimkonna eelkäija) juba 1980. aastal.


Eesti keelekorralduses on olnud seisukoht, et normingud ja soovitused ei tohiks tegelikust keelest kuigipalju kaugeneda, mistõttu tuleb nõuandeid pidevalt uuendada. Oleme siin käsitletud sõnadele lisanud EKI ühendsõnastikku (keeleportaalis 
Sõnaveeb) ajakohastatud ÕSi selgitused, mis on läbi arutatud EKI tööseminaril 26.10.2021. Juhime tähelepanu, et käsitletud tähendustes on need sõnad sünonüümid, aga valiku nende vahel teeb keelekasutaja.

Teema kohta saab põhjalikumalt lugeda Lydia Risbergi ja Margit Langemetsa artiklist „Paronüümide probleem eesti keeles” – Keel ja Kirjandus, 2021, nr 10, lk 903–926.

EKI nooremteadur Lydia Risberg ja juhtivleksikograaf ning tänapäeva eesti keele osakonna juhataja Margit Langemets

Kas leidsid, et sisu on kasulik?

Jah
Ei
Sinu tagasiside on meieni jõudnud. Aitäh!