Alustasime ERRi Kultuuriportaaliga koostöös uut iganädalast rubriiki “Keeleminutid”, mis on mõtteline järg Henn Saari samanimelisele pika ajalooga raadiosaatele. Igal esmaspäeval ilmuva rubriigi avab meie juhtivleksikograaf Margit Langemets. 

Omal ajal, üle poole sajandi tagasi, võttis Eesti Raadio Henn Saaril „natist kinni”, et ta räägiks keelest, „ja tingimata midagi praktilist, mis kõiki huvitab”. Saari vestis keelelugusid rohkem kui inimpõlve – kolmkümmend aastat, kuni aastani 1999. Esiti ta küll pelgas, kuidas kuulajaid köita nii, „et keegi teistelt lainetelt jatsu ei hakkaks otsima”. Aga kartus oli ülearune – avalikkus sai keelemees Saarit tundma just keeleminutite kaudu.

Oma esimeses loos 1969. aastal vaeb Saari kõigi aegade kõige põletavamat probleemi: keeleviga. Mille järgi saab väita, et „siin on õige, aga seal vale” või: „Kui kõik ütlevad nii (nagu nad parajasti ütlevad), kuidas see saab siis viga olla?” Tegelikus keeletarvituses käibib „kõiksuguseid väljendeid”, mis asuvad „hea ja vea vahemail”, ning kuulajatele soovis ta nende üle otsustamisel abiks olla.

Sõna, mille üle Saari toona arutas, oli marsruuttakso, tema sõnutsi „absoluutselt üldiselt levinud keelend”, aga ometi „keeleliselt vääratanud”. Miks vääratanud? Sest selle tähendus p e a k s tulenema komponentide summast, mis aga nii ei ole. Vääratus ilmneb selles, et kui taksos tasutakse kilomeetrite järgi, siis marsruuttaksos piletimüügi korras. „Niisiis on takso vale ja tema asemel peab siin seisma mingi muu sõna,” ütleb Saari. Range tulenemise põhjuse vastu on eksinud ka esiosa marsruut, misasemel parem oleks liin. Kohe esimeses saates alustas Saari seega „keeleraviga” ja pakkus „keelelise katsejänkuna” kirjakeele jaoks välja uue, parema kandidaadi: liiniauto, mida seni „ei ole veel keegi kunagi ja kuskil tarvitanud”.

Vaatame põgusalt, kuidas asjalood on tänasel päeval, viiskümmend aastat hiljem.

Keeleandmetest näeme, et me pole õppust võtnud kriipsuvõrd. Endiselt on ülekaalukalt esikohal marsruuttakso, sellest kolm korda vähem esineb liinitakso ning liiniauto on täiesti vaeslapse osas, esinedes üle kümne korra vähem. Kõnekeeles on levinud marsa, mis omal moel hoiab alal sidet marsruuttaksoga, sest on sellest sündinud. Vanemasse pruuki on jäänud kõnekeelne kutsikas – seda tänapäeval enam naljalt ei kohta. Kõik need sõnad on kirjas ka EKI ühendsõnastikus (Sõnaveebis), kus liiniauto loojaks on märgitud Henn Saari (1969), aga kasutust iseloomustab siiski tähis harv. See on meie keele praegune seis.

Uue aja keeleminutites räägime ikka keelest – aga kindlasti rohkem keele rõõmudest kui keele muredest. Soovime lugejat pigem informeerida, mitte niivõrd õpetada. Uus on ka see, et räägime kirjalikult. Eks ole seegi moodsa aja märk, et kirjutatud lugude juures on sageli märge, kui palju aega kulub nende lugemiseks. Nõnda on tegemist ikka keeleminutitega, nüüd EKI keeleminutitega.

Margit Langemets, Eesti keele Instituudi juhtivleksikograaf

Tsitaadid: H. Saari „Keelehääling. Eesti Raadio Keeleminutid 1969–1974”. Tallinn: Valgus, 1976.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 03.10.2022.

Foto: kuvatõmmis Facebookist.