Alles koolivõrgu ja lugemisoskuse arenedes tekkis tasapisi eesti emakeelne lugejaskond, misläbi eesti keeles kirjutamine sai hoopis uue tähenduse, rõhutas EKI juhtivteadur Kristiina Ross “Keeleminutites”.

Kirjutatud eesti keele korraldamise üle on viimasel ajal ajakirjanduses taas tuliselt vaieldud. Kas kõik, mis eesti keele pähe kirja pandud, ongi eesti kirjakeel ja sellel tuleks lasta isevoolu areneda või peaks keegi püüdma kirjutatud keelt ühtlustada ja mingite ideaalide järgi kujundada? Üsna sarnastel teemadel vaieldi veelgi kirglikumalt siis, kui kirjakeelt alles looma hakati. 16. ja 17. sajandil, mil eesti keelt asuti suuremal hulgal kirja panema, põhjustas kõigepealt ägedat poleemikat küsimus, kuidas seda üldse teha, mis tähemärke kasutada.

Olukorra tegi eriti keeruliseks asjaolu, et kirjakeele loojateks olid saksa emakeelega pastorid, kellest paljud olid eesti keelega esimest korda kokku puutunud alles täiskasvanuna. Eesti keeles tuli neil hakata kirjutama sellepärast, et nad olid sattunud siiakanti kirikuõpetajaks ja eestlastele oli vaja jumalateenistusi pidada koguduse emakeeles. Martin Lutheri õpetuse kohaselt pidid kõik kristlased saama ka piiblit oma emakeeles lugeda, nii et kirjakeele loomise lõppeesmärk oli piibli tõlkimine sellesse keelde. Aga sinnani läks veel aega. Esialgu ei olnud eestlastel, kes kuulusid kohalikus seltskonnas sotsiaalselt madalaimasse kihti, eesti keeles kirja pandud tekstidega midagi peale hakata, sest nad ei osanud lugeda. Varased eestikeelsed raamatud olid mõeldud viletsama keeleoskusega saksa pastoritele abivahendiks eestikeelse jumalateenistuse pidamisel.

Esimene selgeks rääkimist vajav teema oligi see, kellele kirjutatud eesti keel peaks üldse suunatud olema. Kuni 17. sajandi keskpaigani domineeris arusaam, et kuivõrd eesti keelt sisaldavaid raamatuid kasutasid sakslased, siis peabki neis olev tekst olema kirja pandud võimalikult saksapäraselt, et kasutajail oleks mugav sealt ette lugeda. Alles sajandi lõpukümnenditel hakati üha enam rõhku panema sellele, et eestlased peaksid etteloetavast ka aru saama. Alles koolivõrgu ja lugemisoskuse arenedes tekkis tasapisi eesti emakeelne lugejaskond, misläbi eesti keeles kirjutamine sai hoopis uue tähenduse.

Vastilmunud raamatusse “See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” on koondatud trükiste eessõnad, koosolekute protokollid ja kirjad, milles räägitakse eesti kirjakeele korraldamisest. Ühtlasi antakse raamatus ülevaade dokumentides avalduva keelemõtte kajastumisest kirikulaulude tõlgetes, kust pärinevad ka raamatu pealkirjaks valitud fraasid: see kuningas sest auvust (= aukuningas), põrgukonn (= kurat), armutaim (= arm + sisutühi riimisõna). Raamatu on koostanud Kai Tafenau, Kristiina Ross ja Aivar Põldvee.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 17.04.2023.