Kui tavaliselt seostame ingleid taevaga, siis tegelikult võime neid leida ka meresügavustest. Ingelliku välimuse järgi on nime saanud terve perekond kalu – kuid nagu igavesele hea ja kurja võitlusele omane, ei puudu sügavikest ka vanakuri. 

Kuldvööt-, sebra- ja poolkuu-ingelkala on vaid mõni näide taevase nimega kalaliikidest. Oma värvikireva välimusega on ingelkalad ühed silmapaistvamad mereelanikud, pakkudes peale Atlandi, India ja Vaikse ookeani silmailu nii mõnegi inimese koduses akvaariumis. Taevaseid olendeid meenutavad nad aga hoopis oma kehakuju tõttu. Kui kallutame pead ja vaatame neid nii, et nende suu jääb ülespoole, meenutavad nad suurte tiibadega ingleid, kellel on seljas kaunilt langev rüü. 

Kui mõne ingelkala liiginimi on väga läbipaistev – sinipea-ingelkalal ongi päriselt sinine pea –, siis on ka neid, mis tunduvad palju müstilisemad. Näiteks unelm-ingelkala on teiste keelte eeskujul oma nime saanud värvilisest unenäomaailmast. Kalaperekonna teaduslikus nimetuses ei ole paraku inglitega midagi pistmist: perenimi Pomacanthus viitab hoopis nende eripärasele lõpusekaanel asuvale ogakesele (kreeka keeles on poma ‘kaas’ ja ακάνθα ‘okas’). 

Parasvöötme- ja troopikaalade vetes tiirutab teisigi, veidi ohtlikumaid ingleid: ingelhaisid (perenimi Squatina). Nende kohtaja võib end aga pidada õnnelikuks, nii palju kui kokkupuutel haiga õnnest rääkida saab. Esiteks on mitu ingelhaide liiki äärmiselt haruldased ning teiseks on nad suuremate ja hirmuäratavamate haide kõrval pigem vähe agressiivsed ja väikesed, kuigi mõni neist ei jää kasvult alla keskmisele korvpallimängijale. 

Laia ja lapiku kehaga haid on inglite moodi oma suurte rinnauimede tõttu, mis meenutavad tiibu. Ja kuigi tavainimesele võivad kõik ingelhaid välja näha üsna sarnased, on nende seaski väga eriilmelisi ja eriskummalisi liike, näiteks saagselg-, nurgeline või keigar-ingelhai. Neist viimane meenutab oma seljal asuvate sümmeetriliste silmlaikudega kalli leopardimustrilise kasuka kandjat, kuigi edvistavaks moenarriks teda esmapilgul nimetada ei julgeks. 

Inglite kõrval seikleb meresügavustes aga ka koletis, kelle nimigi seda otsesõnu ütleb. Merikurat (perenimi Lophius) on hiiglasliku pea ja hea maskeeringuga kuni kahe meetri pikkune põhjakala, kelle suus paikneb tara meenutav teravate hammaste rida. Sageli on ta täiesti liikumatu ja varitseb saaki merepõhjal lebades. Ninamikul asetseb tal õngetaoline helendav kiir, mille puudutamisel vallandub haaramisrefleks – seetõttu võib tema saagiks sattuda ka ootamatuid objekte, näiteks on merikurat alla neelanud vasest teekandiku. 

Ingli metafoor on kasutust leidnud muudeski valdkondades. Näiteks ingelinvestor on jõukas kogemustega inimene, kes toetab alustavat väikeettevõtet varajase investeeringu või oskusteabega. Niisiis, kui kalanimede puhul on inspiratsiooniks kalade inglisarnane välimus, siis iduettevõtluses saab äriingliks pigem tegude alusel. 

Kaunist inglite aega!