17. sajandil kirja pandud eestikeelsetes tekstides varieerus kahekohaliste arvude sõnastamine palju. Üksnes kümneliste ja teistkümnete moodustusviis ei erinenud tänapäevast, arvude 21–99 märkimiseks konstrueeriti aga arvsõnu lausa kolmel viisil, selgitas EKI vanemteadur Annika Viht “Keeleminutites”.

Nii võidi arvu 29 väljendada kord tänapäevases kümneline-enne-ühelist-järjestuses katte kümment pähle üttessa, teisal saksapärases üheline-enne-kümnelist-järjekorras üttessa pähl katzkümment ja kolmandas kohas hoopis üheline-järgmisest-kümnelisest-malliga üttessa kolmantkümment.

Toodud näited pärinevad Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelsest piiblitõlkekäsikirjast (u 1647–1657). Gutslaffi keeles varieerusid küll kõik kolm ajastuomast moodustusviisi, kuid ta liitarvsõnakasutus on siiski ainulaadne kogu eesti kirjakeele ajaloos. Nimelt kasutas ta erakordselt laialdaselt moodustusviisi, mis tänapäeva keeles on säilinud vaid teistkümnetes: 11 on praeguses keeles üksteist(kümmend) ehk üks teisest kümnest, kuid 21 kohta me enam ükskolmat(kümmend) ei ütle. Gutslaff see-eest ei loendanud mitte ainult ühelisi järgmisest kümnelisest, vaid mõnikord ka kümnelisi järgmisest sajalisest ja sajalisi järgmisest tuhandelisest. Üheski teises seni teadaolevas eesti kirjakeele allikas pole niiviisi tehtud, vaid on piirdutud selle malliga üksnes kahekohaliste arvude väljendamisel.

Kümnelisi järgmisest sajalisest luges Gutslaff näiteks arvsõnas kolmkümment seitziment sadda pähle katz tohat (2630), loendades kolmkümmend seitsmendast sajast, ja sajalisi järgmisest tuhandelisest näiteks arvsõnas kattessa kümment kuhwend sadda pähle kattessa tohat (8580), loendades kaheksakümmend kuuendast sajast. Kohati rakendas ta seda moodustusviisi sama arvu sõnastamisel lausa mitu korda: kõige keerukamal juhul wihs kümment kuhwend sadda neljand tohat pähle kuhs sadda tohat (603 550) loendas Gutslaff kõigepealt viiskümmend kuuendast sajast ja seejärel selle arvu omakorda neljandast tuhandest.

Võib üksnes oletada, kuivõrd täpselt peegeldab Gutslaffi arvsõnakasutus omaaegset lõunaeesti rahvakeelt ja kui palju konstrueeris ta ise. Gutslaff soovis küll lähtuda üksnes eestlaste tegelikust kõnepruugist, kuid väga suurte arvude väljendamiseks ei pruukinud ta sealt ainest saada ning võis nende väljendusviisi ise väiksemate arvude sõnastamise eeskujul tuletada. Samamoodi kirjeldas ta grammatika eessõnas kimbatust, kuidas väljendada järgarvu 100.: “Sadda ordinaal on mulle senini üldse teadmata, kui ta juhuslikult analoogia järgi pole Saddas, nii kui [sõnast] kattessa on kattessas. … Küll kasutamine ja kogemus annavad [selle].” (tlk Marju Lepajõe)

Gutslaffi arvsõnakasutus illustreerib ilmekalt mõttekohti, mis talupoegade kõnekeelest kirjakeele vormimisel tekkisid. Et tõlkida lõunaeesti keelde seninägematus mahus ja keerukuses pühakirjatekst, tuli Gutslaffil pidevalt otsustada, kuidas kasutada selleks varieeruva rahvakeele ainest. Tema keelekasutusest leiabki nii ehedat lõunaeesti rahvakeelt kui ka julgeid eksperimente.

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 22.01.2024.