Jõuluaeg on jälle saabumas ja lähenevate pühade puhul uurivad EKI vanemleksikograafid Maria Tuulik ja Kristina Koppel “Keeleminutites”, milliseid sõnu eesti keeles jõuludega enamasti seostatakse.

Kuigi tänapäeva Euroopas tähistatakse jõule Kristuse sünnipäevana, siis sõna “jõulud” on olnud Eestis kasutusel juba enne ristiusu ja kristlike tavade siia saabumist. Sõna arvatakse pärinevat algskandinaavia keelest, mis tähendab, et see on laenuna jõudnud meie keelde 2.–9. sajandi vahel, või veidi hilisemast vanarootsi keelest. Ka sugulaskeeltes on kasutusel sama tüvi: soome ja isuri keeles “joulu”, vadja keeles “jõulu”. Soome keeles öeldaksegi detsembri kohta “joulukuu” ning ka eesti keeles saab kasutada detsembri kõrval nimetust “jõulukuu”.

Kõige sagedasemad jõuludega seotud liitsõnad keeleandmete kogus, tekstikorpuses on “jõuluvana”, “jõuluaeg”, “jõulupuu”, “jõulupüha”, “jõulukink” ja “jõulukuusk”. Kui vaatame omakorda lähemalt “jõuluvana”, siis näitab korpus, et tema puhul kerkib esile küsimus, kas ta ikka päriselt olemas on. Sagedased sõnapaarid on “ehtne/tõeline jõuluvana”, “jõuluvana uskuma” ja “jõuluvana mängima”. Olenemata kahtlustest jõuluvana sageli pigem “oodatakse”, kuna ta “toob/jagab kingitusi”, aga siiski ka mõnevõrra “kardetakse”.

Sageduse põhjal ei pruugi korpusest välja tulla jõuludega seotud liitsõnad, mis pärinevad vanemast keelematerjalist, nendega saame tutvuda nt sõnastikes. Leidub sõnu, mis kirjeldavad jõulukaunistusi (“jõulukroon”, “jõulukräss”), jõulutoite (“jõululeib”, “jõuluorikas”) ja jõulutavasid (“jõuluõled”, “jõulusokk”). “Jõuluorikas” pole hoolimata nimest ise siga, vaid tähistab jõuludeks küpsetatud (seakujulist) maagilise tähendusega leiba. Toidusõnavara on üldse jõulukombestikus oluline, ka korpuses leiame kõrgel kohal “jõuluprae” ja jõuluõlle”, mille peale võivad lisanduda “jõulukilod”. “Jõulusokk” või “jõulupukk” oli tegelane, kes jõulude ajal perest perre käis, pererahvast puksis ja ande kogus. Kui vaadata sõna “jõulusokk” korpusest, on näha, et puksivat tegelast esineb uuemates tekstides üha vähem ja valdav on hoopis jõulusokk, kuhu päkapikud öösel kingitusi poetavad.

Korpustekstidest on näha, et pühade ajal mõeldakse ka oma karvastele sõpradele ning räägitakse “loomasõbralikest jõuludest”, mis võib tähendada seda, et lauda katab taimne toit või et me ei tähista pühasid ilutulestikuga. Üle ega ümber ei saa ilmast – sage on sõnapaar “valged jõulud” (lumised), veidi vähem “mustad” või “rohelised jõulud” (lumetud). Viimane väljendus võib viidata ka soojas kliimas veedetud jõuludele. Uuematest nähtustest on esil jõuludega seotud üritused (“jõulutuur”, “jõululaat”, “jõulukampaania”) ning pühadega kaasnev suur tarbimine ja kiirustamine (“jõulumüük”, “jõuluhullus”, “jõulumöll”, “jõulusagin”). Väheke peegeldab korpus ka jõuludega seotud negatiivseid emotsioone, räägitakse “jõulustressist” ja “jõulumasendusest”, kuid palju rohkem on positiivset – jõulud on “rahulikud”, “kodused” ja “ilusad”.

Soovime, et jõulumöllust ja -saginast hoolimata tuleksid teie jõulud rõõmsad ja helged!

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 18.12.2023.