Kui sada aastat tagasi loodi ühtset kirjakeelt, pidi suur osa eestlasi selle veidi isegi võõrkeele kombel selgeks õppima, sest kodudes räägiti eri piirkondade murdeid. Ent kas nüüd, kui kodukeel ühisest eesti kirjakeelest kuigi palju ei erine, saame siiski väita, et mõni eestlane ei oska eesti keelt? EKI taskuhäälingus arutlesid sel teemal TÜ doktorant-nooremteadur Kristel Algvere ning EKI nooremteadur-keelekorraldaja ja TÜ doktorant Lydia Risberg.

See, et ühtset kirjakeelt hakati intensiivsemalt looma 150–100 aastat tagasi, ei tähenda muidugi, et eesti keeles varem ei kirjutatudki. Kirjapandud eesti keele kohta leidub meil esimesi kindlaid andmeid 16. sajandist, kust on säilinud eestikeelseid tekste ja raamatuid.

Ühtse kirjakeele loomisel tekitas arutelu asjaolu, et käibel oli mitu omavahel konkureerivat kirjakeelt: lõunaeesti ja põhjaeesti kirjakeel. Ühtlustamise eesmärgil tuli valida aga vaid üks, ja nii jäi ühiskeele nurgakiviks põhjaeesti (keskmurdel baseeruv) kirjakeel. Ent kodudes räägiti üle Eesti endiselt piirkondlikke murdeid. Kuna ühtsest kirjakeelest sooviti kujundada elujõuline kultuurkeel ja selle valdamist peeti harituse märgiks, siis vähendati murrete rääkimise võimalusi oluliselt.

Tänapäeval paljude emakeelsete eesti keele kõnelejate kodukeel kirjakeelest nii väga ei erine, kuigi võime end eri suhtlusolukordades väljendada eri viisidel ja igal inimeselgi on oma idiolekt ehk just talle omane keelekasutus. Sellegipoolest tunnevad emakeelsed eestlased ka praegu end eesti keeles väljendudes kohati ebakindlalt.

Keelelist ebakindlust – mis on Kristel Algvere uurimisteema – võib muu hulgas põhjustada mõistmine, et koolis õpitud keel erineb kohati sellest, mida keelekasutaja ise loomulikuks peab. Kui intuitiivselt tahaks keelekasutaja kasutada üht sõna, ent saab näiteks koolist teada, et see ei sobi, hakkab ta kahtlema ka oma sisetundes ja keeleoskuses.

Üks näide on sõna “peale” kasutamine ruumilise tähenduse kõrval ka ajatähenduses, näiteks fraasis “peale kella kuut”. 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatust kuni 2009. aastani loeti kirjakeeles selles kontekstis sobivaks vaid sõna “pärast”, kuigi sõna “peale” oli ajalises tähenduses levinud nii enne 1976. aastat, pärast seda kui ka tänapäeval. Kasutust uurinult otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond 15 aastat tagasi, et see ammu seatud ja kasutuses mittejuurdunud reegel ei ole põhjendatud. Sinna vahele jäi aga 33 aastat, mil paljud keelekasutajad pidid selgeks õppima, et kirjakeeles sobib ajalises tähenduses mingil põhjusel vaid “pärast”, olgugi et tegelikult tundus loomulik öelda ka “peale kella kuut”.

Samuti ei ole kõik uued sõnad, reeglid ja tähendused, mis 20. sajandi algul ja jooksul loodi või kasutuses olid, tänapäevaks kasutuses kinnistunud. Näiteks ei kasuta me tänapäeval sõna “pardel” samas tähenduses, nagu oli kirjas esimeses, 1918. aasta õigekeelsussõnaraamatus – seal tähendas see pantrit, kuid see sõna kadus 20. sajandi esimeses pooles kasutuselt. 1972. aastal, kui sõna ei olnud enam käibel ega tuntud, pakuti sõnavõistlusel  sõna “pardel” habemeajamisaparaadi kohta, ja nii kasutame seda tänapäevalgi. Päritolult ei ole kaks pardlit omavahel aga kuidagi seotud, hilisem sõna on tuletatud hoopis sõnast “pard” ehk “(täis)habe”.

Nii mõnigi sõna ja reegel on sajandi jooksul loodud kunstlikult, keelekasutust arvestamata. Kohati ei saanudki kasutust arvesse võtta, kuna selleks polnud tänapäevaga võrdväärseid võimalusi, ent samuti polnud ühiskeele loomise ajal paljude mõistete jaoks veel sõnu loodud ja seega tuli neid kas laenata mujalt (murretest, soome keelest vm) või ise luua. Seetõttu arutabki Emakeele Seltsi keeletoimkond ning uurivad Eesti Keele Instituudi keelekorraldajad ja Eesti keeleteadlased – nagu näiteks saatekülaline Lydia Risberg – selliseid norminguid, mida kasutajad ei ole kas aja jooksul omaks võtnud või mis erinevad muul põhjusel praegusest kasutusest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et jah, iga eestlane oskab oma emakeelt. Tõsi, normitud kirjakeel on üks keelevariant, kus on reeglid õigekirja ning käänamise ja pööramise kohta, mis on kasulik selgeks õppida. Ent selle kõrval võib meeles hoida, et eesti keelt kasutame väga erinevates eluvaldkondades. Kui emaga kohvikus või sõbraga Messengeris vesteldes tundub loomulikum kasutada mingit muud keelevarianti, ei tasu endas kahelda.

Teema kohta saab lähemalt kuulata “Keelehäälingust”.

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 06.05.2024.