Ka sajand tagasi võrreldi nii ühesuguseid kui ka väga erinevaid asju, aga tollal kasutati tegusõna sarnanema rektsioonina enamasti alaleütlevat käänet, selgitasid EKI nooremteadur-keelekorraldaja Lydia Risberg ja TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström “Keeleminutites”.

Vahel võime ohata, et “Argipäevatoimetused kipuvad üha sagedamini üksteisega sarnanema”, teinekord aga nendime reisilt tulles, et “Tartumaa lame maastik sarnaneb väga Taani omale”. Ühesõnaga, tihti juhtub, et kipume mingeid asju sarnasuste läbi võrdlema. See pole ime, sest tegusõna sarnanema kuulub eestlaste põhisõnavara hulka, seda soome-ugri algupära sõna on eesti keeles kasutatud juba ilmammu.

Nendel näiteks toodud lausetel on veel midagi ühist. Nimelt võrreldakse ühesuguseid asju: toimetusi üksteisega ning eri paikade maastikke omavahel. Kuid teinekord võrreldakse ju ka erinevaid asju? Jah, võidakse leida, et “Koomiksi paberikeskne definitsioon sarnaneb sisuliselt olukorraga vinüülisõprade tegelikkuses”, või reklaamida, et “Kogumik on veelgi enam live-õhustikuga ja sarnaneb ehk isegi rohkemgi 1970ndatele”. Ei definitsioon ja olukord ega kogumik ja 1970ndad ole tavaliselt kuigi sarnased.

Kas märkasite veel midagi? Eeltoodud lauseis erineb nimelt kääne, milles sarnanevat objekti on kasutatud: kord on ta kaasaütlevas (üksteisega, olukorraga), kord alaleütlevas käändes (omale, 1970ndatele). Meil keeleteadlastena tekkis küsimus: miks kasutatakse koos tegusõnaga sarnanema mõlemat käänet? Kas see tähendab midagi? Kas see on alati nii olnud? Heitsime pilgu sellele, kuidas kirjutati 100 aastat tagasi.

Avanes järgnev pilt: ka sajand tagasi võrreldi nii ühesuguseid kui ka väga erinevaid asju, aga tollal kasutati tegusõna sarnanema rektsioonina enamasti alaleütlevat käänet. Näiteks võrreldi piirkondi: “Eesti sarnaneb Skandinaawiale.” Lauses “Läinud “Esmaspäewas” tõime pildi isesugusest muusikariistast, mille heli üllatawalt sarnaneb naise häälele” võrreldi muusikariista ja häält – ka neil on kerge sarnasusi leida. Samas, lauses “Poola praegune majandusline seisukord sarnaneb pimedale hobusele, kes järjest kraawi kukub” võrreldi majandust ja hobust – nende vahel on tavaliselt raske sarnasust näha.

Kuna tähenduse erinevust käänete tarvituse vahel ei paistnud, olid keelemehed 20. sajandi alguskümnenditel eesti keelt üles ehitades erinevatel seisukohtadel selles, kumba käänet tuleks siin eelistada. Ehkki kasutuses oli levinud alaleütlev kääne, arvasid mõjukad sõnaraamatute ja õpikute koostajad, et alaleütlev on võõras ning kaasaütlev sobiks paremini, muuhulgas omadussõna eeskujul: nagu kellega (ühe)sarnane, nii sarnanema kellega.

Analüüsisime põhjalikumalt sarnanema rektsiooni tänapäeva eesti keeles. Ehkki siin artiklis esitasime võrdselt näiteid mõlema käände kasutuse kohta, selgus uurides, et väike erinevus käände valiku vahel siiski on. Nimelt on kaasaütlevat käänet eelistatud siis, kui võrreldakse samalaadseid objekte (nt toimetusi üksteisega). Kui objektid on aga raskesti võrreldavad (nagu kogumik ja 1970ndad), siis on loomulikum kasutada alaleütlevat käänet, sest see osutab pigem mingi omaduse poolest sarnasuslikule lähenemisele – alaleütlev kui suunda väljendav kääne sobib selleks paremini.

Võib öelda, et kuigi tekstides on käände valik sajandi jooksul kaldunud kaasaütleva poole, siis alaleütlev on samuti endiselt elujõuline. Ja las ta olla pealegi, võimalus käänet vaheldada üksnes rikastab eesti keelt.

Loe lähemalt Lydia Risbergi ja Liina Lindströmi artiklist “Eesti keeleteaduse ja keelekorralduse areng verbirektsiooni näitel” (Keel ja Kirjandus, 2023, nr 3, lk 304–327).

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 20.03.2023.