Mõnikord tuleb möönda, et vestluskaaslane on terava keelega, räägib lõikava hääletooniga või torkab jutus midagi vahele. Valimiste eel murravad erakonnad piike vestlussaates ning vastastikku lendavad kriitikanooled. Mis toimub? Miks on nii, et kui kirjeldame emotsionaalselt laetud kõnemaneeri, on käepärast väljendid, mis sõna-sõnalt võetuna näivad viitavat terariistadele, koguni relvadele?

Argielu mõtestamisest võrdkujude najal on kirjutanud George Lakoff ja Mark Johnson raamatus „Metafoorid, mille järgi me elame“^[1], kus on esile toodud ka metafoor VAIDLUS ON SÕDA – mõtlemise aluskujund, mis näib vaikimisi suunavat keelendite valikut, kui kirjeldame vaidlemist ning koguni siis, kui parajasti vaidleme. Nagu eespool toodud näidetest näha, tundub eesti keeles aluskujundiks olevat „külmrelvavõitlus“, ehkki on raske uskuda, nagu oleksid rüütlikombed meile kuidagi tuttavamad kui suupruukimine. Nimelt ennustavad Lakoff ja Johnson, et võõramat ja abstraktsemat nähtust mõtleme ja räägime enda jaoks koduseks tuttavama, argisema ning kehalisema kogemuse sõnade abil.

Keelekasutuses on aga ka väljendeid, mis osutavad, et vägivald – ja seejuures pigem argine kaklemise ja löömisega seotu – on aluskujutluseks palju laiemaltki kui vaid vaidlemise ja vastuolude kirjeldustes. Nii näiteks pistame aeg-ajalt rinda raskustega, mis ähvardavad ettevõtjatel jalad alt lüüa, edu korral seljatame ettetulevad probleemid või anname tööle pihta, lausa lõhume tööd teha, kui me just aega surnuks ega raha sirgeks ei löö.

Tegusõnal lööma on eristatud lausa kaheksa eri tähendust^[2], nende hulgas ka need, mis väljendavad millegi intensiivset tegemist, nt pilli, tantsu või lulli lööma, aga ka lihtsalt millestki toredast osavõttu märkiv kaasa lööma. Löömist esineb ka positiivses tähenduses, nt pittu minnes on tavaks end lille ehk üles lüüa. Soovime, et meie turundussõnumid oleksid tabavad, kui mitte lausa löövad. Silmatorkav(!) kübar sobitub komplekti nagu rusikas silmaauku ega riiva silma maitsetusega.

Kui miski ilmneb järsku või ootamatult, siis toimub see hoobilt, kõnekeeles ka paukselt, ühe ropsuga.Väljend pole hool ja hoobil vahet käib pideva pingutuse kohta.^[3] Mõni ime siis, et ebaõnnestumise korral tunneme end löödult ja kogeme valuliselt elu tagasilööke.

Sellel, et meie väljendid ja mõtlemine lähtuvad muuhulgas läbivalt ka löömise aluskujundist, on mõistagi sügavamad kultuurilised põhjused, mille lahkamiseks kuluks aga tunde, pelgalt mõnest keeleminutist ei piisa.

Ene Vainik, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur