Maailm rappub kriisides: kliimakriis, koroonapandeemia, sõda jne. Kriisi iseloomustab olukorra segasus ja mitmetitõlgendatavus, põhiväärtuste ohustatus ning tunne, et tegutsemisega on kiire, kuna väljapääsu leidmise “ajaaken” võib sulguda, selgitasid “Keeleminutites” EKI juhtivteadur Ene Vainik ja EKI vanemteadur Geda Paulsen.

Võrreldav olukord tekkis ka aastatel 2020–2022 eesti keele, selle normimise ja sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle peetud elavates aruteludes. Avalikus meedias vahetati üle kuuekümne artikli ja arvamusavalduse, milles nii keeleteadlased kui -praktikud (toimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) – aga ka kõrged riigiametnikud – kirjeldasid olukorda oma vaatenurgast ning väljendasid tundeid ja peegeldasid oma alusväärtusi.

Need kirjutised pakkusid suurepärase võimaluse analüüsida, kuidas mõistsid ja kirjeldasid arutelude eri osapooled eesti keelt ennast. Ilmnes, et kriisiolukord elavdas kujundlikku mõtlemist: keelepraktikud kaldusid mõtlema ja kirjutama eesti keelest kui “abivajajast”, seejuures sai keele hooldamisest pinge kasvades kaitsmise vajadus ning kulminatsioonis kirjeldati meie emakeelt lausa “ohvrina”. Keeleteadlased mõtlesid ja kõnelesid keelest pigem kui “elusolendist”, laenates sõnavara evolutsioonibioloogiast (keele elujõud, elus vs. surnud keel jne).

Nii praktikud kui teadlased kasutasid ka “ehitise” kujundit – kõneldi kirjakeele alustaladest, vundamendist ja tugisammastest. Keeleteadlased rääkisid rohkem keele ülesehitamisest, aga ka remondist, võrreldes seda koguni hruštšovka renoveerimisega, samas kui teiste disputantide sõnavara viitas keele lammutamisele, murendamisele ja lagunemisele.

Kasutati ka isikustamist ehk omistati keelele inimlikke omadusi ja tahtmisi. Nii arutleti näiteks, kui palju üldse kohtub eestlane oma keelega, kas üks või teine lahendus võiks eesti keelt rahuldada, mis tingimustel keel kannatab, millised on keele hea käekäigu ning heaolu eeldused ja eriti muidugi selle üle, kas ja kui vaba võiks eesti keel olla.

Aruteludes kõlanud kujundid ulatusid keeleaia hooldamisest võrdluseni lageraiega, keelt nimetati nii tööriistaks kui mänguasjaks. Leidus ka autor, kes kirjeldas oma armastust emakeele vastu kui soovi sõnadega maiustada.

Keelekasutuses avaldub kujundlik mõtlemine ja kriisiolukord toob selle eriti selgelt esile. Nii oli kujundikasutus kooskõlas alusväärtustega ning reetis ka tugevate tunnete olemasolu. Pigem alalhoidlikke väärtusi jagavate inimeste hirm ja segadus väljendus nägemustes keele kokkuvarisemisest, ohvrirollist ja negatiivsete emotsioonide domineerimises. Keele elujõudu, kohanemisvõimet ning ülesehitamise aspekte rõhutasid pigem arvajad, kes ei näinud keelt ohvrina, vaid jagasid usku ning optimismi eesti keele tuleviku suhtes.

Artikkel tugineb ettekandel “Kujundlik mõtlemine 2020–2022 keelekriisis”, mis peeti  20. rakenduslingvistika kevadkonverentsil “Keel ja keelekasutajad” 27. aprillil 2023.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 08.05.2023.