Sattusin lugema noorte emade arutelu, mis vanuses lapsukestele hakata magusat suppi andma. Jõnks käis läbi. Kedagi ma kuriteos kahtlustama ei hakanud, kuid jäin mõtlema, kust pärineb mu kindel teadmine, et magusa supi andmine tähendab mürgitamist. Sõnaraamatuist abi polnud, ka võõrkeelseist mitte, enamik küsitletud tuttavaid kehitas õlgu… 

Vihje sain ajakirjanduse digiarhiivist Digar: 13. septembri 1941. aasta Otepää Teatajas leidub rubriik „Surveaja rahvaluulet“, kus kirjas lookene „Vanade magus supp“. Eestisse tulnud venelased imestanud, et siin on nii palju vanu inimesi, ja andnud teada: „Meil kutsutakse vanad inimesed kokku, tehakse üks lõbus koosviibimine, kus vanadele antakse süüa magusat suppi. Selle magusa supi söömise järel jäävad vanad varsti magama.“ 

Sellest ajast edasi on lugu levima läinud, trükisõnas leiab seda nii Välis-Eesti ajakirjandusest: „ei pandud Malenkovi seina äärde kui „kodanlikku agenti“ ega antud talle „magusat suppi“ (1955); „Stalinil oli omal ajal küllalt võimalusi viimasele [Titole] magusat suppi serveerida“ (1957); „küllap ta [Ždanov] sai tsheka „magusat suppi“ (1966). Ka hiljutisemast ajast leidub meenutusi: „Kui politruk kuulutas, et kes ei tööta, see ei söö, küsis isa, mis saab neist, kes ei suuda töötada: haiged, vanad ja orvud. Lektor vastas, et nendele antakse magusat suppi.“ (1992) 

Küllap on mu teadmine magusa supi mürgisisust levinud koduti ja kanditi erinevalt, nagu see rahvaluulele omane ongi. 

Väljendiga tasuta piim on lihtsam: seda jagati Nõukogude Eestiski tervistkahjustava töö tegijaile väga mitmel pool. Minagi mäletan, et olid kindlad nädalapäevad, mil mu hambaarstist ema töölt piimapudeliga tuli (hambaplommides kasutatava hõbeda aurud olid mürgised). Tasuta piima metafoor on ehk ka tänapäeval üsna arusaadav – kui keegi nõutab tasuta piima, siis on võimalik, et ta arvab end tegevat midagi tervistkahjustavat, mille eest on ära teeninud väikese kompensatsiooni. 

Siin tulen töiste asjade juurde. Viimasel ajal on palju arutletud, kas ja kuivõrd saab keeleasjade üle otsustamisel tugineda keelekorpustele. Asusin minagi pisukese murega korpusi magusa supi ja tasuta piima asjus kammima ja oli heameel taas tõdeda, et tänapäeva eesti keele korpused ulatuvad küll ka minevikunähtusi ja -keelt katma. Tõsi, teinekord tuleb teada, mida otsid, ja tähelepanelikult konteksti uurida – muidu metafoore alati ära ei tunne. Ent julgustan korpusmaterjali uurijaid ja tõlgendajaid usaldama. Sõnaraamatuisse kannavad materjali korpustest kokku ikka inimesed, mitte masinad.

Kuula SIIT, kuidas loeb keeleminuteid sulle ette meie tehishääl Tõnu!

Tiia Valdre, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf 

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 10.10.2022.