EKI leksikograaf Maria Tuulik ja vanemarvutileksikograaf Kristina Koppel vaatavad “Keeleminutites” vabariigi aastapäeva eel eestlaseks olemise minevikku ja olevikku.

Meie esivanemad nimetasid end 19. sajandi keskpaigani maarahvaks, kes elas Maavallas ja rääkis maakeelt. Sakslased, kes samal ajal eesti kirjakeelt lõid, olid juba pikemat aega meie kohta öelnud die Ehsten, maa kohta Ehstland ning keele kohta die ehstnische Sprache. 1858. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen saksa keele eeskujul kasutusele maarahva asemel sõna eestlane, mida ta ärkamisajal Pernu Postimehe veergudel ka agaralt kasutama hakkas. Uued sõnad võeti omaks – nii saigi maarahvast eestlane, maakeelest eesti keel ning Maavallast Eesti. Nimetus maarahvas ei ole aga keelekasutusest sugugi kadunud, seda esineb tänapäeva eesti keele mahukaimas digitekstide kogus – eesti keele ühendkorpuses – küll ligikaudu 55 korda vähem kui sõna eestlane. Missugune pilt aga eestlastest ühendkorpuses sisalduvate tekstide põhjal joonistub? Uurime selleks lähemalt nende sõnade naabreid ehk neid sõnu, millega sõna eestlane sageli koos esineb. 

Positiivsed omadused, millega eestlasi tihti kirjeldadakse, on aus, uhke, tark, töökas ja tubli. Uhke pole küll üheselt positiivne ega  negatiivne omadus, kuna võib olenevalt kontekstist väljendada nii väärikat ja iseteadvat olekut kui ka juba ennast teistest paremaks pidvat hoiakut. Negatiivsete iseloomujoontena tulevad sageduse põhjal esile omadused tuim, kinnine, kade ja külm. Eestlasi iseloomustatakse ka tagasihoidlike, tugevate, aeglaste ja rahulikena. Kuigi korpuseseosed ei väljenda otseselt meie hinnangut kõigi eestlaste kohta, siis näitab sõnade järjepidev kooskasutamine siiski seda, kuidas me ennast rahvusena näeme ja kirjeldame.

Eestlastele omistatavate tunnuste all rõhutatakse veel nii-öelda eestluse ehtsust: õige, tõeline, ehtne eestlane; või ka tüüpilisust: keskmine, tüüpiline, tavaline, normaalne, korralik eestlane. See näitab, et meil on kindel ettekujutus, milline õige eestlane peaks olema ja kuidas käituma. Eestlastest rääkides rõhutatakse veel ajaloolist aspekti – muistsed, vanad, põlised eestlased, kuid sagedate sõnapaaride seas esineb ka tänapäevasem: globaalsed eestlased. Eestlase nimisõnadest naabrid illustreerivad hästi seda, mida me tähtsaks peame: meid ümbritsevat kogukonda, meie ajalugu ja maad, eestlaste arvu ja iivet ning saatust ja identiteeti. Eestlaste vanema nimetuse – maarahva – naabrid toovad esile pigem rahvapärimusega seotut: maarahva keel, kalender, elujõud, tarkus, kultuur, pärimus ja laulik. Maarahva laulikuks nimetas ennast üks Eesti rahvuskirjanduse rajajatest, Kristjan Jaak Peterson, kelle sünnipäeval, 14. märtsil tähistame emakeelepäeva.

Kuigi eestlasi kirjeldatakse sageli omadussõnadega külm ja kinnine, siis on rõõm tõdeda, et tegusõnade põhjal eestlased pigem armastavad kui vihkavad. Kõige rohkem armastavad eestlased korpuse järgi loodust, privaatsust, metsa, lapsi, teatrit, süüa (nt kartulit, juustu) ja juua kohvi. Kui uurida korpusest meie ühist identiteeti (lausemustrit “eestlased on…”), siis joonistub eestlastest mitmekesine pilt: eestlased on individualistid, aga ka metsarahvas, laulurahvas ja saunarahvas.

Niisiis nähtub eelnevast, et kuigi eestlane on ühelt poolt individualist, kes armastab privaatsust, siis teiselt poolt hindame ka kogukonda, ühist laulmist ja saunas käimist. Head lähenevat vabariigi aastapäeva ja meelepäraseid ühiseid tegevusi!

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 21.02.2023.