Pilguheit vanadesse keeleallikatesse võimaldab meil uue pilguga näha ka praegust keelemaastikku, tõdes EKI nooremteadur-leksikograaf Madis Jürviste “Keeleminutites”.

Näiteks värskendavad meie vaadet 17. ja 18. sajandi sõnastikud. Heitkem siinkohal põgus pilk vanadele ametinimetustele, mis on leidnud kajastamist kuues sõnaraamatus alates Heinrich Stahli 1637. aasta keeleõpetusest kuni August Wilhelm Hupeli 1780. aasta keeleõpetuse mahuka sõnastikuni.

Mõistagi leidub ametinimetusi, mis esinevad kõigis neis allikates. Sellised on näiteks arst, pagar ja mölder, (kiriku)õpetaja, sulane ja kaupmees, aga ka karjane. Käsitöölistest tõusevad esile sadulsepad ja puusepad, seevastu ootamatult vähe võime leida lihtsalt (raud)seppasid, arvestades sepaameti olulisust. Sageli esinevad mungad, aga ka narrid (narr, jekk, kekk). Samuti esilduvad lõbunaised (neis sõnastikes enim kujul hoor, port) ja nende kupeldajad (pordusundija, pordupääline, hoorasundija, hoorapidaja, portja). Veel võime neist sõnastikest leida kohtunikud (sundija) ja timukad (piirits, timukas).

Täiesti omaette kategooria moodustavad nõiad, targad, lausujad ja nende ametivennad-õed. Ühtekokku võime nende kohta leida lausa paarkümmend eri sõna (sh arbulööja, arutaja, kunsikas), kusjuures neil on väga vähe saksakeelseid vasteid, enamasti kas Zauberer või Hexe ‘nõid’. Saksa vastete vähesus kõigi nende eesti sõnade juures viitab tõenäoliselt sellele, et saksa keeles ei peetud nende ametinimetuste tähenduste eristamist oluliseks: vaimulike jaoks olid nad kõik “kahtlased” ja näivad olevat (olnud) lihtsalt põhimõiste nõid tähistusvariandid, kuigi nad viitavad siiski väga erisugustele tegevustele.

Omamoodi üllatav on segadus sõnaga laevamees, kes on neis sõnastikes saksa keeles kord kipper, kord kapten, teisal jälle pootsman, laevasulane või ka madrus, ehkki ei ilmne, miks on toodud nii erineva sisuga vasteid. Autorid ei ole nähtavasti ühel meelel, kellega täpselt tegu oli: tänapäeva seisukohast paistab, et sõnal laevamees oli lihtsalt (ülemmõistena) väga avar tähendus, või siis ei eristatudki eesti keeles tol ajaperioodil mitmesuguseid laevaameteid – tõsi, on hoopis iseasi, kas selline järeldus on põhjendatud.

Keeleliselt võime näha veel kujunemisjärgus sõnakujusid õpetaja ja õppija: sõnad oppeja ja öppia võisid viidata kooli-, aga ka kirikuõpetajatele, ent ka meister oli õpetaja. Neid õpetajaid, kes pidasid jutlusi, võidi tähistada sõnadega jütleja, kuulutaja, jutustaja. Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud sõnastikust leiame ka nimetuse koolipealne ‘koolmeister’, sajandi jagu hiljem võime Hupeli sõnastikust leida juba tänapäevasema sõnakuju öppetaja.

Olulisi ameteid oli tol ajajärgul kindlasti palju enam, mingil põhjusel aga on just siin mainituid nimetatud kõigis vanades sõnastikes. Kas neist ametitest räägiti ühiskonnas kõige rohkem? Olid nende ametite pidajad 17. ja 18. sajandil millegi poolest kõige esilduvamatel positsioonidel? Kas need nimetused esinesid vaimulikele olulistes tekstides? Et nendele küsimustele vastata, tuleb uurida ka muid allikaid, sõnastikud seda otsesõnu ei selgita.

Ühtlasi kerkib küsimus eeskujudest. Kõik nimetatud autorid on rohkem või vähem toetunud varasematele allikatele, võtnud sobivat üle ja lisanud omakorda uut, sõltuvalt keelealast, mida autor oma teoses käsitleb (Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti), ja sõnastiku mahust. Seetõttu on loomulik, et hilisemates sõnastikes on sõnu ja seega ka ametinimetusi rohkem kui varasemates. Tõsi küll, keeleteadlaste praegused teadmised sellest, milliseid allikaid vanade sõnastike koostajad aluseks võtsid ja missugustest põhimõtetest lähtusid, vajavad veel täiendamist.

Nõnda võime sõnastiku koostamist võrrelda linna ehitamisega. Kumbki ei saa kunagi päris valmis: ikka ja ikka on võimalik lisada uut sisu, kuna maailm (ja keel) meie ümber on alati rikkalikum, kui seda kirjeldavad sõnavaraallikad.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 06.03.2023.