Euroopas võib kergesti tekkida tunne, nagu kõik oleks kangesti ühtemoodi, ja küllap see sageli nii ongi. Oma kultuurist, keelest ja sealhulgas nimedest hoiavad aga kõik kiivalt kinni. Tavaliselt me ei märkagi, kui erinevad isikunimesüsteemid võivad olla, rõhutas EKI juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll “Keeleminutites”.

Süsteem on siin jutuks seepärast, et see ei hõlma mitte ainult nimesid endid, vaid ka viise, kuidas neid nimesid kasutatakse: kas ja mismoodi muudetakse nimesid abiellumisel, mis nime pärivad vanematelt lapsed jne. Või ülepea, mis liiki nimesid inimestel on – kas on eesnimed, perekonnanimed, isanimed, kesknimed vms.

Kui terasemalt asja uurida, siis selgub, et isegi Euroopas on väga omanäolisi isikunimesüsteeme, maailmast rääkimata. Islandlastel on isanimed, aga pole (peaaegu) perekonnanimesid, Skandinaavia maades on kesknimed, leedulastel on eraldi lõppudega abielunaiste ja vallaliste naiste perekonnanimed. On maid, kus naiste perekonnanimede lõpud erinevad meeste perekonnanimede lõppudest (ida- ja lääneslaavi maad, nagu Poola, Tšehhi, Ukraina, Venemaa, ent ka nt Bulgaaria, Kreeka), ja seekõrval maid, kus niisugust vahet pole, nt Serbia, Sloveenia. On huvitav, et soolist eristust esineb üksnes Euroopa idaosas, erandiks on iirlaste omakeelne isikunimesüsteem.

Kui abiellutakse, siis suuremas osas Euroopast võtab üks abikaasa endale teise abikaasa perekonnanime või kombineerib nad topeltperekonnanimeks. Varem sai ühiseks perekonnanimeks olla eeskätt mehe perekonnanimi, ent nüüd juba enamikus maades soolist vahet ei tehta. Vahel jääb traditsiooniline isikunimesüsteem tänapäeva ühiskonna arusaamadele kõvasti jalgu. Kuidas suhtuda nt Ungari traditsiooni, mille kohaselt saab abiellunud naine oma ametlikuks nimeks mehe ees- ja perekonnanime koos liitega -né? Nt Kovács Jánosi naine, olgu ta algne nimi mis tahes, saaks passi kirja kujul Kovács Jánosné, vabas tõlkes Sepa Jaani naine (ungarlastel on perekonnanimi enne eesnime). Mõistagi on ungarlannadel tänapäeval rohkem valikuid, sagedasti jäädakse oma senise nimega. Muide, kas teadsite, et Prantsusmaal saab abiellunu kõigest õiguse oma abikaasa perekonnanime kanda, tema ametlikuks nimeks aga jääb tema sünninimi?

Mis juhtub, kui eri isikunimesüsteemid põrkuvad? Võtame näiteks pealkirjas kirjeldatu. Hispaania nimetraditsioonis on eesti omaga võrreldes kaks olulist erinevust. Esiteks on hispaanlasel kaks perekonnanime, ühe pärib ta oma isalt, teise emalt, tavakohaselt just selles järjestuses. Teiseks, abielludes nime ei muudeta. Kui abielluvad eri riikide kodanikud, siis saab rakendada emma-kumma riigi õigust, segavariant ei tule kõne alla. Seega saaks Eesti kodanik endale Eesti õiguse kohaselt võtta hispaanlase mõlemad perekonnanimed. Võib jätta ka senise nime, seda nii Eesti kui ka Hispaania tavale vastavalt. Mööngem, et mõlemad variandid tekitavad emmas-kummas ühiskonnas ebalust. Tõsi, nime muutmata jätmine tänapäeva Eestis ei üllata kindlasti kedagi, kuid kui eestlanna võtab oma mehe mõlemad perekonnanimed, muutub ta hispaanlaste silmis oma mehe õeks, sest neil on justkui ühine isa ja ema.

Kuidas neid vastuolusid lahendada, jääb igaühe enda otsustada, ent seni pole kuulda olnud, et nime pärast oleks kellelgi abiellumata jäänud. Õnneks nimed ei takista elamast. Põnevaid avastusi nimemaailmast jätkub aga kuhjaga ja oma tagasihoidliku panuse sellesse annab EKI teatmik, kuhu on kogutud teavet u 70 keele või piirkonna isikunimede kohta.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 7.02.2023.