Omal ajal räägiti Eesti alal rohkem kui 100 murrakut ehk väikest piirkondlikku keelekuju. Sellest, kuidas nii väiksel alal nii palju keelevariante üldse tekkida sai, rääkisid “Keelehäälingu” viimatises saates EKI vanemleksikograafid Iris Metsmägi ja Mari Kendla.

Kui praegu oleme harjunud, et saame üksteisest aru olenemata sellest, millistest Eesti nurkadest pärit oleme, siis sada ja enam aastat tagasi lood päris nii ei olnud. Tänapäeval räägib enamik eestlasi küllalt ühesugust keelt. Mõnda aega tagasi olid aga kodukeeleks murdekeeled ning keelekasutus ja sõnavara olenesid sellest, kus kandis elati.

Niisiis on tõenäoline, et kui hiidlane sai 19. sajandil kokku setoga, ei saanud nad üksteisest hästi aru. Kui hiidlane ütles “pesema”, siis seto “mõskma”, ja kui hiidlane rääkis “laubast” (‘laupäevast’), siis seto “puulpäiväst”.

Nagu keelte puhul üldiselt, mõjutas ka meie murdekeelt see, kes sattus olema lähinaaber või kellega igapäevaelus tihedamalt kokku puututi. Näiteks kohtab seto keeles palju vene laensõnu, Lõuna-Eestis üldisemalt esineb rohkelt laene läti keelest, kuna sealsed piiriäärsed Läti linnad olid olulised kaubanduskeskused. Lääne- ja Saaremaal võib kohata rootsi laene, mis on seostatav rootsi asualadega. Saarlaste laulev intonatsioon arvatakse samuti pärinevat omaaegsetest rootsi kontaktidest.

Murrete kujunemisel ei saa mööda vaadata ka looduslikest oludest. Suuremad veekogud ühendasid mitmeid piirkondi, näiteks Peipsi-äärseid alasid või Lääne-Eesti saari, mistõttu tekkis sellistesse kooslustesse ka oma keelepruuk. Ent suured metsad ja sood – nagu Pärnumaal ja Alutagusel – olid pigem eraldajad. Nii võis olla, et ühel pool metsa räägiti üht-, teisel pool metsa teistmoodi.

Murrakuid ehk väikeseid piirkondlikke keelekujusid oli Eesti pinnal rohkem kui sada. Murrakupiirid kattusid laias laastus endiste kirikukihelkondade piiridega. Nii paljude murrakute tekke üheks põhjuseks võib pidada talupoegade sunnismaisust, mis kujunes välja 14. sajandi lõpuks. Talupojad olid seotud kindla mõisaga ja said vähe ringi liikuda. Selle tulemusena kujunesid välja üsna väikestele paikadele omased keelekujud, sest igas “sopis” arenes keel eraldiseisvalt ja isoleeritult.

Eks ole tänapäevalgi nii, et ühe sõpruskonna sõnavara võib teisest mingil määral erineda – seda näiteks slängisõnade kasutuse poolest. Samuti võib näiteid tuua väliseestlaste keelest: kuna nemad iga päev eestikeelses keskkonnas ei liigu, võib nende kasutatav keel olla pisut arhailisem ning sellest võib läbi kumada elukohakeele jooni.

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 10.06.2024.