Kuuldavasti on eesti keel ohus, sest sõnatähenduste kohta käivatest kokkulepetest ei peetavat uuemates kirjakeele sõnaraamatutes enam kinni. Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Tiia Valdre uurib seda muret sõna “leib” näitel.

Igaüks arvab teadvat, mis leib on, aga teinekord puhkeb vaidlusi. Kas Lapi leib on sai või leib? Mis on valge leib? Mida oodata, kui öeldud on, et Itaalia hommikusöögilauas pakutakse mitut sorti leibu?

Vaidlejad pöörduvad sõnaraamatute poole. ÕS-is, me kirjakeele normikogus, puudub sõna “leib” tähendus sootuks. “Eesti keele seletav sõnaraamat” sedastab, et leib on harilikult juuretise abil hapendatud ning kergitatud (rukkijahu)taignast küpsetatud toit, Sõnaveebi ühendsõnastik ütleb leiva olevat Eestis ja mujal Põhja-Euroopas peamiselt rukki-, mujal eeskätt nisujahust küpsetatud toidu. Seletused erinevad mõnevõrra üksteisest ja on hajusate piiridega (vt sõnakasutust: harilikult, peamiselt, eeskätt). Loodetavasti guugeldavad leivahuvilised edasi ja jõuavad ammendavate vastusteni, sest nii leivast ja kui sõnast “leib” on eesti keeles kirjutatud palju. 

Ent selle taustal: mida oodata sõnaraamatu sõnaseletuselt? Tean kinnitada, et pole midagi lihtsamat kui seletus mõnest teatmeteosest maha kirjutada. Sel juhul on sõnaraamatus esitatud valdkonnateadmine, korrastatud mõistesüsteemist pärit definitsioon. Kui aga võtame eelduseks – ja seda me teeme –, et sõnatähendust mõistame keelekasutajate kokkuleppena, siis pole muud võimalust kui seda kasutust uurida ja meeles hoida, et keelekasutaja pole üksnes spetsialist – toidutehnoloog, pagar, keeleteadlane –, vaid kes tahes eesti keele kõneleja ja leivasööja. Tegelik keelekasutus sisaldab nii häid erialateadmisi kui ka teadmisi stiilis “nii see lihtsalt on” või “kõik räägivad nii”.

Seletussõnaraamat on võtnud “leiba” seletades fookusse meie kandile omase hapendatud rukkijahutoiduse, ühendsõnastik toob selle kõrvale muu maailma eeskätt nisujahust tehtud küpsetise. See erinevus pole juhuslik. Seletussõnaraamat on koostatud peamiselt 20. sajandi (ilukirjandus)keele põhjal ja ühendsõnastik lisab siia tänapäeva eesti keele andmete analüüsi tulemused. On päris loogiline, et läinud sajandi keelekasutuses oli jõuliselt esil “leib” just musta rukkileivana, aga tänapäeva avatud maailma (keele)ruumis ja kaubakülluses navigeeriv inimene tunneb selle kõrval tavapärasena ka nisu- ja muid leibu. Tõsi, Eesti toidukultuuris on olnud tava leivalaadseid nisujahuküpsetisi nimetada mitte leivaks, vaid saiaks või sepikuks, ja väidetud on sedagi, et sõnad “valge leib” ja “nisuleib” on tulnud meile koos idapoolse võõrvõimuga ning kadunud koos sellega. Tegelikult on eelnimetatud võõrvõimu mõju välja vahetanud avatud maailma hoovused ning eeskätt just muumaiseid jahutooteid nimetame üha igapäevasemalt üldnimega “leib”, olgu siis parasjagu laual pita, rieska, naan või ciabatta. 

Keelekasutusmuutusi jälgides on nähtav, et tähenduse tuum – meie näitel see, et leib on jahust küpsetatud toit – püsib enamasti muutumatuna pikka aega. Nihked algavad servaaladelt, on teinekord ähmased ja vaieldavad, aga nende märkamist peame oma töös tähtsaks. Keelekasutust kirjeldava sõnaraamatu ülesanne ei saa olla püsikindlate tähenduste “kehtestamine”, vaid püüd tuvastada, millist kokkulepet keelekasutajad oma kõne- ja kirjapruugis parasjagu enim järgivad.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 29.05.2023.