Esmapilgul tundub küsimusele “Mitu pärismaist puuliiki Eestis kasvab?” päris lihtne vastata, kuid tegelikkuses pole asi nii lihtne. Tavainimene suudab loetleda heal juhul kümmekond puuliiki, aga tegelikult on neid koguni mitukümmend (Vikipeedia andmetel lausa 51), ainuüksi pajuliike kasvab meil üle kümne, kinnitas EKI vanemteadur Sven-Erik Soosaar “Keeleminutites”.

Lihtsam on lugu, kui vaatleme ainult okaspuid, sest looduslikult on neid meil levinud neli – kuusk, mänd, kadakas ja jugapuu (nimesid on neil rohkem, sest heal lapsel on ju mitu nime). Lisaks pärismaistele okaspuudele kohtab Eestis veel paljusid inimese poolt sissetoodud liike, millest tuntumad on lehis, nulg, seeder ja seedermänd.

Kuusk on üks vanimaid eesti keele sõnu ja üks vähestest, mis on säilinud kõigis uurali keeltes (välja arvatud ungari keeles), nt komi koz ja kamassi kod. See tähendab, et kuusk on olnud levinud ja oluline tarbepuu kõigile uurali rahvastele aastatuhandete jooksul, kuid ungarlaste esiisad, kes rändasid lõunasse ja läände – aladele, kus kuusk ei kasvanud –, kaotasid ka algse sõna selle puu jaoks ning laenasid slaavlastelt hiljem uue sõna luc – mille liitsid okaspuud tähistavale sõnale fenyő ja said lucfenyő.

Eesti mänd on noorem sõna, mis algselt ei tähendanud üldse puud, vaid noore männi ladvast tehtud toidusegamisriista. Tänapäeval tunneme seda pudrumännana. Sõna laenati ilmselt koos tööriistaga balti hõimudelt ja ajapikku hakkas Põhja-Eestis tähistama puud, millest pudrumänd tehti. Lõuna-Eestis säilis vana männi nimetus petäi, murdeti ka kujul pedajas, pedakas, pedak. Sellel sõnal on vasted nii lähemates kui kaugemates sugulaskeeltes permi keelteni välja, nt udmurdi puži̮m ja komi pože̮m.

Kadakas on hinnatud tarbepuu, mille nimetus on levinud vaid läänemeresoome keeltes (nt võru kattai, soome kataja, vadja kataga ja vepsa kadag). Sõnale on püütud vastet leida ka mansi ja komi keelest, ent pigem on siiski tegu läänemereäärse nimega. Sarnane kadaka nimetus on ka balti keeltes, nt leedu kadagys ja preisi kadegis. On arvatud, et balti keeltesse laenati kadaka nimetus läänemeresoomlastelt, aga välistatud pole ka vastupidist laenusuunda. Pigem on tõenäoline, et mõlemad laenasid selle sõna siin varem elanud tundmatut nn protoeuroopa keelt rääkinud hõimult.

Looduskaitsealune jugapuu on levinud peamiselt Lääne-Eestis, eelkõige saartel, mujal Eestis kohtab teda looduses harva, kuid rahvapärimus näitab, et varem on jugapuud ka mujal Eestis laiemalt levinud. Selle puunimetuse esiosal on vasted vaid liivi ja soome keeles – liivi jougūzõ ‘jugapuu’ ja soome jukeva, jukainen ‘kõva, tugev’. Soome vanades sõnaraamatutes esinev jukopuu on ilmselt eesti keelest laenatud, tänapäeval seda sõna ei tunta ja soomlased kutsuvad jugapuud marjakuuseks – marjakuusi, pilkupüüdvate punaste “marjade” tõttu, mis tegelikult on marikäbide seemnerüüd. Ka see nimetus võib olla laenatud protoeuroopa keelest.

Sugugi kõigi okaspuude okkad ei torgi – lehise okkad on pehmed ja selle järgi on puu oma nimegi saanud, Eestis parkides kasvatatud ja mõnel pool metsistunud puu nimetus on tuletatud sõnast leht.

Nulg on eesti keeles omapärase päritoluga puunimetus, sest see on teadaolevalt ainus mari keelest (nulgo) eesti keelde laenatud sõna. Muidugi ei toimunud laenamine loomulikul teel, vaid selle tõi eesti kirjakeelde Julius Margi soovitusel Johannes Voldemar Veski 1920. aastatel.

Muidugi tundsid algsoomeugrilased rohkem puid, kui on nende nimetusi eesti keeles säilinud. Nende seas on ka üks oluline okaspuu, mis karmil talveperioodil toidulisa pakkus. Selleks on siberi seedermänd, mis Eestis looduslikult ei kasva – Siberis levinud puu läänepool 50 idapikkuskraadi ei esine. Seetõttu pole ka selle nimetus eesti keeles säilinud, kuid on säilinud mitmes idapoolses sugulaskeeles, nt komi sus. Eesti sõna seedermänd on aga liitsõna kahe puuliigi nimetusest, sest seedermänd pole ei seeder ega mänd. Seedermänni nimetuse võiks ju komi keelest laenata, kui eesti keeles juba sõna suss ees ei oleks.

Puude olulisust näitab seegi, et suur osa meie puunimetustest on kasutusel ka perekonnanimedena, neist sagedasemad on Tamm (2023. aasta seisuga 5203 inimesel), Saar (4470) , Kask (2844), Pärn (2033), Kuusk (1829), Vaher (1601), Lepp (1570), Lõhmus (1398), Kõiv (1227) ja Toom (1206). Okaspuudest on perekonnanimeks veel Mänd 869 inimesel (lisaks Pettai 479, Pedak 269, Pedajas 114 ja Pedaja 137 inimesel) ning Kadakas 205 inimesel (lisaks Kattai 469 inimesel). Isegi võõrliigid Lehis ja Seeder on perekonnanimena kasutusel (vastavalt 171 ja 75 inimesel). Vaid jugapuu pole perekonnanimena kasutust leidnud.

Lisalugemist: 

• Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar “Eesti etümoloogiasõnaraamat”. EKSA, Tallinn 2011. 
• Hendrik Relve “Puude juurde”. Tartu 2007. 
• Ants Viires “Puud ja inimesed”. Tallinn 1975.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 19.06.2023.