Kui Austria filosoof Ludwig Wittgenstein vormistas oma „Loogilis-filosoofilist traktaati” (Tractatus Logico-Philosophicus 1918, ilmus 1921), ei osanud ta arvatavasti aimata, et on ladumas vundamenti keelelisele pöördele. Just selline hinnang on tagasivaates Wittgensteini filosoofilisele pärandile antud, sest ta suunas tähelepanu meele, keele ja maailma vahelisele suhtele – kuidas mõttest saab lause ja mil moel on see lause tõene. Traktaadis arutleb Wittgenstein, kuidas meil üleüldse õnnestub teistele oma mõtteid keele abil vahendada ehk mis on õnnestunud kommunikatsiooni saladus. Ta vastab, et vähemalt „tegelikkusel põhinevaid” ehk tõeväärtusega mõtteid saab edasi anda vaatluse või järelduse tulemusena vaimusilmas tekkivate piltide abil. Faktide maailmast väljapoole jäävate ehk müstiliste ideede (näiteks religioossete väidete) edastamiseni aga inimkeel ei küündi. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida, lõpetab Wittgenstein oma traktaadi.

Oma hilisemal loomeperioodil kummutas Wittgenstein kogu varasema filosoofilise mõtte seas ka oma traktaadi. Ta asus otsima vastust näiteks küsimusele, kuidas inimesed keele kaudu maailma liigendavad ning milline on selles liigenduses kasutatavate üksuste ehk kategooriate iseloom. Erinevate nähtuste liigitamisel mõjutab märgisüsteemide uurijaid siiani Wittgensteini poolt kasutusele võetud peresarnasuse mõiste. Wittgenstein kirjeldab peresarnasusi ja peresarnasustel põhinevat võrgustikku mõiste mäng abil. Ta võrdleb erinevaid mängutüüpe nagu lauamängud, kaardimängud, pallimängud, võitlusmängud, ringmängud omaduste meelelahutuslikkus, võit/kaotus, konkurents, osavus ja õnn ilmumise ja kadumise põhjal. Niisiis, on nähtusi, mida ei saa liigitada mingite kindlate ühisomaduste põhjal, vaid neid iseloomustavad osaliselt kattuvad ja ristuvad sarnasused. Ei pruugi olla ühtegi tunnust, mis oleks olemas kõigil kategooria liikmetel või välistaks sellesse kuuluvuse, kuid kategooriad on siiski olemas, moodustades sarnasustel põhineva võrgustiku.

Seda lugu hakkasin tegelikult kirjutama sellest, kuidas rühmitada sõnu. Sõnaliikide piirid paljastavad lähemalt vaadatuna just nimelt osaliselt kattuvate ja ristuvate sarnasuste võrgustiku. Klassikalise, selgepiirilisi kategooriaid eeldava käsitluse järgi moodustavad sõnaliigid laitmatu süsteemi ainult esmapilgul – lähemal vaatlusel võib leida hoomatava hulga sõnu, mis mingite tunnuste järgi päris selgelt ühte liiki ei mahu.

Peresarnasusliku liigenduse eeldus annab võimaluse liigitada näiteks omadussõnade klassi sõna, millel ei ole kõiki võimalikke omadussõnale iseloomulikke tunnuseid. Kuigi eesti keele omadussõnu iseloomustab üldiselt muutumine käändes ja arvus (nt eredatel tähtedel), on meil ka käändumatuid omadussõnu nagu kulla, väärt, eht, külma-/kehva-/unisevõitu (ja tulemuseks on näiteks väärt tähtedel). Samuti leidub sõnu, mis sobituvad paindlikult rohkemasse kui ühte sõnaliiki, nagu näiteks narr laustes Näidendis mängib ta narri (nimisõna)ja Juhtus narr lugu (omadussõna). Eesti keele sõnaliigipiirid on avatud ka sõnavormide liikumisele ühest klassist teise, näiteks seesütlevas käändes nimisõna musklis on hakanud muutuma käändumatuks omadussõnaks: Käsivarre musklis on rebend ja Näitusel on musklis tänavamasinaid. Sõnaliikide määramise iseärasuste ja võimalike jaotuste kohta saab lähemalt lugeda EKI teatmikust.

Geda Paulsen, Eesti Keele Instituudi vanemteadur