Emakeelekuu paneb eestlased iseäranis kirglikult oma keelest mõtlema. Palju on juttu olnud sellest, milline saab olema järgmine õigekeelsussõnaraamat (ÕS) ja mida see peaks sisaldama. EKI juhtivleksikograaf, “Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025” peatoimetaja Margit Langemets ning EKI nooremteadur-keelekorraldaja Lydia Risberg kirjutavad sellest, mida keeleteaduses mõistetakse normina.

Kirjakeele normi määruses seisab: “Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust.” Toodud lause ilmestab keele olemust kujukalt: kuna sõnad on loomupäraselt ähmaste piiridega, siis on sageli võimalik öeldut mitmeti tõlgendada. Probleeme pole sõnaga õigekirjutuslik, aga võib olla sõnaga grammatiline: kas siin on mõeldud morfoloogiat (ehk sõnade käänamist-pööramist) või süntaksit (ehk lauseõpetust) või mõlemat? ÕS 2018-st abi ei saa, sest siin pole selle sõna tähendust üldse antud. EKI ühendsõnastiku järgi on siiski pigem tegemist morfoloogiaga: ‘teatava keele grammatikaga, hrl sõnamuutmisega seotud’. Hoopis segasem on lugu sõnaga sõnavaraline. Ka selle tähendust ÕS-is pole. See ei esine ÕS-is isegi mitte märksõnana, vaid sõna leksikaalne sünonüümina. EKI ühendsõnastikus on seletuseks antud ‘sõnavarasse puutuv, sõnadega seotud’, mis omakorda ei piiritle täpsemalt midagi. Kuidas siis saame mõista fraasi “sõnavaralised normingud ja soovitused”?

Keeles paikneb sõnavara kõrvu grammatikaga, kuuludes korraga mõlemasse. Keeleseaduse algataja ja üks koostajaid, keeleteadlane Mati Hint on väitnud, et “sõnavarasüsteemist ülespoole [meie rõhutus – ML, LR] jäävad semantika ehk keele tähenduste süsteem ja (lingvistiline) pragmaatika ehk keelekasutuse seosed situatsiooniga”.[1] Kui miski jääb süsteemist ülespoole, kas see siis jääb ühtlasi süsteemist (normist?) väljapoole?

Kirjakeele normi aluseks on alates 2006. aasta õigusnormist määratud Eesti Keele Instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat. Keeleteadlased, sh ÕS-ide koostajad, on määruse sõnastust tõlgendanud sarnaselt Mati Hindiga: keele õigekirjutuslik ja grammatiline (sõnamuutmisega seotud) osa on norming, kõik ülejäänu saab (parimal juhul) olla üksnes soovitus. “Keeles saab normida väga vähe,” on öelnud Krista Kerge.[2] Kui vaadata viimase aja Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid, siis puudutavad need üksnes norminguid ehk õigekirja ja sõnamuutmist. Tõsi, tähenduste üle on toimkond samuti arutanud, ent 1980. aastal asus kirjakeele üle otsustanud vabariiklik õigekeelsuskomisjon seisukohale, et üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida.

Praktikas on mõned otsused sõnatähenduste teemal tehtud ka hiljem, need on toetunud keeleandmetele ehk tegelikule keelekasutusele. 2011. aastal pöördus keeletoimkond riigieksami hindajate ja õpetajate poole koguni märgukirjaga, kus tuletati meelde, et “vabariiklik õigekeelsuskomisjon on 1980. aastast otsustanud sõnatähendusi mitte normida. Seega kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele (seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja võimalust mööda muudki usaldusväärsed avalikud tekstid).” Nagu nägimegi eespool: ÕS ei aidanud õigusnormi mõtestada, sest sõnatähendusi seal polnud.

Meedias leidub sõnavõtte, et norme on jäänud vähemaks. Järgmises, 2025. a ilmuvas “Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025” on aga väga palju rohkem infot kui ÕS 2018-s. Eeskätt sõnavaralist infot: märksõnu on umbes kolm korda rohkem ning esitatud on ka sõnade tähendused. See tähendab, et ka norme ja norminguid on väga palju rohkem. Üldkeele tähenduste osas on kirjeldatud sotsiaalset normi, ühisosa, millele keelekasutajad suheldes toetuvad. Sama on 2010. aastal tõdenud Krista Kerge: “Kirjakeele leksikanorm on spontaanselt kujunenud [meie rõhutus – ML, LR] ja stilistiliselt mitmekesine, hõlmates termineid ja argisõnu, neutraalset ja poeetilist leksikat jne.” Sügisel kirjutasime sellest, mis on ÕSi sõna, jõudes samuti järeldusele, et “pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites”. Ametlik keel on üksnes kirjakeele kitsas osa.

“Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025” hakkab esitama kirjakeele normi, saab olema kirjakeele normi aluseks ning ühtlasi kirjeldab keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame. Nii on juba veerand sajandit kirjas iga ÕS-i saatesõnas. Rääkides ja kirjutades on kõige olulisem teadlik enesetoimetamine – mõelda tuleb paljudele nüanssidele, alustades sihtrühmast ja tekstitüübist, sest suhtlusolukorrad ja -eesmärgid on erinevad. Kaasa aitab lai silmaring, läbimõeldud mõte, rikkalik sõnavara, mida toetab muu hulgas eesti keele sõnaraamat ÕS, aga ka teised keelematerjalid.

Viited

1 Mati Hint 1998. Häälikutest sõnadeni. 2., ümbertöötatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

2 Krista Kerge 2004. Keelenormi tänapäevane olemus (2). Normi liigid ja sõnavaranorm. Õiguskeel 1, 11–20.

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 18.03.2024.