Sellest, kuidas distsipliini kõrval on vaja ka vabadust ja kuidas suvi pakub võimalust mööda Eestimaad käies oma emakeelt rikastada, kirjutab Eesti Keele Instituudi juht Arvi Tavast.

Kuidas saavutada edu? Levinud soovitused on rutiin ja distsipliin. Kui ebameeldivaid või raskeid asju teha järjekindlalt iga päev, küll siis lõpuks tuleb ka armastus. Käes on aga suvi. Nii mõnigi meist on pikisilmi igatsenud just pääseda sellest lõputust ühetaolisusest ja hingab nüüd kergendatult. Aga kuidas siis enesearenguga jääb, kas läheme pausile? Üldse mitte, järeldub õppimisteooriast. Eriti hästi ilmneb see keelelises arengus, mis omakorda on meie kognitiivsete võimete keskne osa.

Ärka kell 5, joo suur klaas vett, mediteeri 20 minutit, kirjuta kolm lehekülge, käi jooksmas ja külma duši all, söö valgurikas hommikusöök ja koosta üksikasjalik päevaplaan, et olla kell 9 valmis koosolekumaratoniks. Just niimoodi, hommikust hommikusse korduva rutiini ja distsipliiniga soovitavad edu poole liikuda paljud eneseabiõpikud. Vaielda on nende soovitustega muidugi keeruline, on ju kõik mainitud tegevused omaette võetuna igati kasulikud. Rutiiniga on siiski kaks probleemi: see on raske ja, mis veelgi hullem, sellest ei piisa.

Jõusaalis ei vaata keegi viltu, kui sama harjutust mitukümmend korda teed, ütles üks koolijuht hiljutisel lõpuaktusel. Nõus, ja nende harjutuste tegemine on kindlasti väga palju parem kui nende mittetegemine. Aga olümpiavõitjaks samade harjutuste üha uuesti kordamisega ei saa. Spartalik drill võib küll teatud tulemusteni viia, kuid pakub vähe elurõõmu – elu ei taha rangetes raamides püsida ja keelega on sama lugu. Distsiplineerimise ja korrastamise kõrval on vaja ka uudsust, mitmekesisust, mängimist. katsetamist jne. Vajame ka vabadust.

Juba kümmekond aastat oleme elanud koos suurte keelemudelitega, mis õpivad keelt üsna inimese moodi. Erinevalt inimesest saab nendega julgesti katsetada, vajadusel neid isegi tükkideks võtta, et vaadata, mis seal sees on. Ja seal sees on lõputu õppimine. Ei ole nii, et õppimine saab ühel hetkel, näiteks kooli lõpus valmis ja edasi tuleb õpitu rakendamine. Keele, ka emakeele omandamine jätkub kogu elu. Meie peas olev keelemudel jätkab tasapisi täiustumist kuni surmani, või täpsemini kuni veel laseme enda peale tulla uuel keelelisel sisendil. See on nagu treening, mis hoiab vormis ka ülejäänud aju. Rohkem õppimist on alati parem kui vähem õppimist, ja mitmekesisem sisend selleks on alati parem üheülbalisest sisendist.

Niisiis, suvel mööda Eestit reisides paneme tähele eesti keelt ja Eesti keeli enda ümber ja laseme kogu sellel rikkusel oma treeningmaterjali rikastada. Käime sannah, saame meres täied, ronime labu otsa. Tee peal märkame mööda vilksatavaid kohanimesid – kas Laeva on teises või kolmandas vältes? Kuidas on Neeva kanal seotud samanimelise jõega? Loeme läbi mõne sellise raamatu, mida talvel kätte ei võtaks. Räägime oma eakate sugulastega, pakkudes igapäevasest rikkamat keelelist sisendit neilegi. Värskeid keelealaseid teadmisi tuleb igalt poolt, kasvõi näiteks loomaaia ekskursioonilt (seal tasub giidilt küsida, kuidas jätavad üksteisele sõnumeid kääbusjõehobud või mis kasu on hallhülgel võõrkeeleoskusest).

Keeleminutid lähevad nüüd suvepuhkusele. Nende asemel saab alates 24. juunist Eesti Keele Instituudi Facebooki lehel hakata kaasa elama suvesarjale “Murdekillud”. EKI murdeuurijad on Eesti erinevaist paigust välja valinud värvikirevaid murdekeelseid sõnu ja väljendeid, mis on seotud looduse, loomade ja suviste tähtpäevadega. Kes on massakas? Aga kiitsakas või jalasusi? Kuidas maitseb karvamari? Mida tehakse tsimmil? EKI suvesarjast saame teada. Ja tulgu siis meile kõigile suvi täis õppimist, taipamisi ja ootamatuid seoseid näiliselt eri ooperitesse kuuluvate teemade vahel.

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 25.06.2024.