Teame, et riim on see, kui sõnad kõlavad sarnaselt, näiteks kilu ja vilu või koos ja moos. Meie keel on selles mõttes luuleline, et riimid võivad olla kõikjal, ka sellises ootamatus kohas nagu sõna algus. Seda nimetatakse algriimiks.

21. oktoobril toimunud murdekonverentsil tuli algriim jutuks kui üks meie keelele iseloomulik viis sõnu intensiivistada. Osutati, et see on olnud meie salavalem, mille abil saame tugevdada sõnade mõju või mõtet, mida nad kannavad. Algriimiline kordus on meile ürgse ja igiomasena tuttav juba iidsetest regilauludest, kuid see elab ja toimetab ka meie igapäevakeeles.

Algriimi funktsioone kirjeldades on esile toodud selle mälutehnilist tähtsust ja kõla intensiivistavat toimet. On leitud, et korduva eesosaga väljendid omandavad otsekui kindlama, kõvendatud või resoluutsema tähenduse. Võtame näiteks sõnad uhiuus ja võhivõõras, kus uhi– ja võhi– on tüvede uus ja võõras reeglipäratud variandid, mis on moodustatud tähenduse rõhutamiseks (eriti uus, eriti võõras). Tüve algust on korratud ning liidetud on silp -hi-. Murdekeelest sobitub sellesse malli teisigi näiteid: kahikahekesi ’ainult kahekesi’, kehikeegi ’mittekeegi’, kõhikõva ’väga kõva’, mihimidagi ’mitte midagi’ ja ühiüksi ’täiesti üksi’.

Oma murdekeelevaramust leiame veel arvukalt algriimi abil võimendatud sõnu: murimust’täitsa must’, piriparas ’täpselt paras’, piripilgeni’viimse pilgeni’, udu-uus ’uhiuus’, vagivastne ’uhiuus’, valivalge ’lumivalge’ ja vihuviimane ’kõige viimane’. Ka meie igapäevakeeles esineb mitmesuguseid algriimilisi väljendeid, näiteks imeilus, kibekiire, kurikuulus, läbi nagu Läti raha, pilkane pimedus, purupurjus, puupüsti, rohiroheline ja tibatilluke. Neis kõigis on tähendus võimendunud (eriti ilus, eriti kiire jne).

Peale eesti keele on algriimiline kordus omane ka meie lähematele sugulaskeeltele. Näiteks soome upouusi ’uhiuus’ ja täpö täynnä ’täiesti täis’ ning vadja upiuusi ’uhiuus’ ja vapi vana ’täitsa vana’. Nähtus esineb teisteski keeltes, näiteks itaalia bello bellissimo ’väga ilus’, türgi bom-boš ’täitsa tühi’ ja vene давным-давно ’väga ammu’.

Keeleteadlane Valter Niilus on leidnud, et sõnade eesosa kordamine annab sõnale mingi äärmusliku, absoluutse või totaalse tähenduse. Omadussõnade puhul suurendab see omaduse kvaliteeti, nimisõnades tähendab tihti suuremat kvantiteeti, tegusõnades aga tugevdab tegevuse kestust või intensiivsust.

Kokkuvõtvalt tähendab see, et korrates sõna algust, me otsekui korrutame selle sisu mitmekordseks, teeme seda jõulisemaks ja mõjusamaks. Tõhus, võiks isegi öelda tõhitõhus tööriist see algriim!