Vaadeldes ametinimetusi eesti 17. ja 18. sajandi sõnastikes alates 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli sõnastikust kuni 1780. aastal ilmunud August Wilhelm Hupeli sõnastikuni märkame üht esilduvat sõnarühma: mõiste nõid tähistajaid. Nõiad on neis sõnastikes esindatud vähemalt kahekümne eesti vaste ja märksõnaga. Mida me nende sõnade kohta öelda saame, uurib seekordsetes “Keeleminutites” Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur, Tartu Ülikooli doktorant Madis Jürviste.

Et saada aimu selle mõiste sisust, peame kõigepealt küsima, kes on nõid, või õieti kes oli nõid Eesti aladel 17. ja 18. sajandil. Kui praegu oleme harjunud stereotüüpse ettekujutusega nõiast kui vanast kurjast naisest, kes soovib teistele halba, siis tolleaegsete ajalooallikate valguses avaneb mõneti teistsugune pilt.

Nõia puhul oli tegu maa-arstiga, kes ei ravinud mitte üksnes füüsilisi hädasid, vaid täitis teatavas mõttes ka psühholoogi rolli ehk pakkus hingelist tuge. Ja vähemalt nõidade üle peetud kohtuprotsesside (säilinud) protokollidest nähtub, et mehi oli nende seas Eesti aladel rohkemgi kui naisi. Tõsi küll, nõiad ei pruukinud tegeleda ainuüksi arstimisega, vaid nende tööpõld oli oluliselt laiem. Nõidu kardeti ja austati, ja nõidumises võidi süüdistada igaüht, kes (kas või ainult väidetavalt) tegeles millegi arusaamatuga, mis väljus tavaelu raamidest. Sellisest süüdistusest vabaneda oli aga äärmiselt raske.

Kes olid need nõiad, kes jõudsid eesti varaseimatesse sõnastikesse, keeleõpetustesse, mille koostajateks olid sakslastest vaimulikud, kes püüdsid oma ametikaaslastele õpetada eesti keelt? Ühelt poolt leiame hulga sõnu üldnimetuste kohta: sellised on näiteks kunsikas, kuradikunstnik, tark, võlu ja lämmija. Neist esimeste puhul tuleb esile tõsta, et sõnaga kunst võidi tol ajal tähistada ka nõiakunsti, maagiat.

Teiseks võime märgata kitsama tähendusega nimetusi: lausuja oskas ümber käia loitsudega (ja reaalsust mõjutavate sõnadega üldse), soolapuhuja aga ei tähistanud mitte (tingimata) petist, vaid inimest, kes oskas hinnalise soolaga ümber käia ja vajadusel – mitmesugustel eesmärkidel – sellele peale puhuda ja sõnu peale lugeda. Valuvõtja ja läbinägija tähendused ei vaja tõenäoliselt eraldi selgitust. Saartel ja mujalgi levinud tegijanimetus võlu (millest hiljem on tuletatud võlur) sai väga põhjaliku lahtikirjutuse Oskar Looritsa “Liivi rahva usundis”: näiteks Saaremaal olevat tegu olnud nõia moondisega, kes liikus tulejoana ja imes lehmade piima.

19. ja 20. sajandi murdeandmetele tuginedes on Ferdinand Johann Wiedemann, Eduard Laugaste ja Andrus Saareste kirjeldanud veel üle saja erineva nõianimetuse, teiste seas näiteks lumbuja, mait, tilpaja, aga ka porss ja valuja: need sõnad on tänapäevase keelekõneleja jaoks kindlasti vähem tuntud kui kunksmoor, keda nimetab Wiedemann. Ennekõike on paljude selliste sõnade puhul tegu lokaalsete murdesõnadega, mis ei pruukinudki kogu eesti keele levikualal tuntud olla. Küll aga viitab nii ulatuslik hulk nõianimetusi, et tõenäoliselt oli rahvakeeles juba 17. ja 18. sajandil märksa suurem hulk nõidu kui need, mis jõudsid tollastesse sõnastikesse.

Ja veel üks tähelepanek: oleme harjunud uudissõnade võistlustega, mida kutsume nimetusega sõnaus. Sedasama president Toomas Hendrik Ilvese ettepanekul 2010. aastal taaselustatud sõna on Wiedemann kajastanud oma 1869. aasta sõnastikus tähenduses ‘nõidumine’ (lisaks arutamise, nõupidamise tähendusele). Nõnda võime neist vanadest allikatest leida mõndagi, mida tänapäeval taas kasutusse võtta.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 27.11.2023.