Viimasel ajal palju kõneainet andnud sõnastikureform on tehniline pisiasi. Tegelik teema, mis sõnastikureformist rääkimise taha kaduma kipub, on tõesti pigem usk korrektsesse kirjakeelde ja selle kadumise hirm. Tänan head sõpra ja kolleegi Martin Ehalat teema paikanihutamise eest («Martin Ehala: kirjakeel kui rõhumise tööriist», PM 11.06.2021).

Nõustun Martiniga, et ei ole midagi normaalsemat kui normid. Ja muidugi on küsimus selles, millised need normid on. Aga alustada tuleks kaugemalt: mis asi see üldse on, mida me normiks nimetame. Selgub nimelt, et norme on vähemalt kaht sorti, mis omavahel erinevad nagu öö ja päev, kuid mida on mõnikord siiski lihtne segi ajada. Henn Saari kirjutas juba aastal 1975 (“Keelehääling” 1976, lk 170):

• Kaua on levitatud primitiivset, lingvistikas ammu nurka heidetud käsitlust, nagu poleks muud normi kui õigekeelsussõnaraamatuis, -grammatikais või keelekomisjonides fikseeritud keelendid. Enamik praegusi keeleteadlasi räägib kahest normist.

Norm, millel ühiskond põhineb

Me kõik teame enam või vähem täpselt, mida igas olukorras sobib teha, selga panna, öelda või kirjutada. Täpsemini – mida meile tundub, et teised meilt selles olukorras ootavad. Suhtluse teemal on Martin seda hästi väljendanud:

• Kommunikatsioon on võimalik ainult siis, kui püüad suhtluspartnerile edasi anda sõnumit sellisel viisil, nagu sa eeldad, et suhtluspartner oleks sedasama sõnumit edasi andnud sinule. Selline vastastikusele suhtlusootusele rajatud käitumine kujundabki normi ja paneb ühtlasi kõiki selle järgi käituma.

See suhtlusootusest kujunenud norm, mille järgi kõik käituvad, ongi mainitud normidest esimene. Saari on selle kohta öelnud norm A. Selle järgi käituvad tõesti kõik. Isegi äsja rääkima õppinud lapsed teavad väga hästi, mida ja kuidas on mõtet öelda, et oma eesmärke saavutada. See on see norm või sotsiaalne kokkulepe, millel suhtlus ja üldse ühiskonna toimimine põhineb. Selle normi teadliku mõjutamise võimalused on väga piiratud, ammugi ei saa seda kuidagi vabaks lasta või muul viisil ära kaotada.

Tasub tähele panna, et selle normi alus on inimeste eeldused, ehk subjektiivsed, enamasti teadvustamata ja igaühel veidi erinevad, lähtuvalt tema murdetaustast, haridusest, elukogemusest, lugemusest, inimestetundmisest jne. Need eeldused muutuvad kogu elu. Kes ei kirjuta esimest aastat, proovige, otsige üles mõni oma vana tekst, mille üle tol ajal uhke olite. Kui te pole vahepealset aega just üksikvangistuses veetnud või muul viisil keelealast arenemist vältinud, leiate lugemisel tõenäoliselt nii mõnegi koha, mida praegu väljendaks teisiti.

Norm, mida on võimalik muuta

Mainitud normidest teine on selle esimese normi kirjapanek sõnastikus või grammatikas (Saari norm B). Kui keelenorm ise on välistele mõjutustele väga vastupidav ja muutub äärmiselt aeglaselt, siis selle kirjapanemine käib tõesti hetkega ja sõltub täielikult kirjapanijast. Seda on võimalik teha konservatiivsemalt või liberaalsemalt, täpsemini või ülevaatlikumalt, põhjalikumalt või kiiremini, kolleegidega konsensust otsides, hääletades või üksi otsustades. Olemasolevat kirjapanekut on alati võimalik ka muuta.

Norm ja selle kirjapanek ei ole omavahel jäigalt seotud. Leidub kirjutamata norme. Leidub norme, mis on pärast kirjapanemist muutunud või lausa kadunud. Leidub norme, mida on üritatud nende kirjapanemise teel tekitada, aga see pole õnnestunud. Kõige olulisem aga on, et norme panevad kirja lihtsurelikud inimesed, kes ei tegutse masinliku täpsuse ja kiretusega, vaid on ühest küljest võimelised eksima ja teisest küljest omavad kirjapandava teemal arvamusi. Nii satub normi adekvaatse kirjapaneku hulka nii vigu, mida autorid pole lihtsalt veel märganud, kui ka kohti, kus autorid on normi asemel teadlikult kirjeldanud oma normiteemalisi soove.

Ideaal, mille poole liikuda

Saari lisabki neile kahele üldtuntud normile veel normi C ehk realistliku keeleideaali, “kuhu keel kellegi arvates liikuma peaks”. Ideaali on sõnastike koostamisel alati arvestatud, näiteks ÕS 1999 kohta on Tiiu Erelt kirjutanud: “Loomulikult on sõnaraamatul subjektiivne värving küljes, aga kuidas oleks teisiti võimalik?” See subjektiivne värving seisneb muuhulgas ideaaliteemalistes valikutes.

Ei ole üht ideaali, vaid neid on ajaloos olnud mitmesuguseid ja kohati vastastikku välistavaidki. Näiteks lühidus ehk väljendusökonoomia on vastuolus nii täpsuse kui ka väljendusrikkusega: mida lühem väljend, seda vähem infot sinna mahub, ja seda vähem saab olemas olla muid sama pikki väljendeid.

Keel on konservatiivne valdkond ja tähtis osa ideaalist on traditsioonilisus. See aga võib sattuda vastuollu süsteemsusega, nagu nägime hiljutises “praami” ja “parvlaeva” näites. Traditsioonil on lihtne olla vastuolus isegi teise traditsiooniga. Näiteks sõna “õieti” teine tähendus, millega kevadel õnnestus korraks köita täiesti keelekaugetegi inimeste tähelepanu, on kooli emakeeleõpetuse traditsioonis olnud keelatud, aga ÕSide traditsioonis lubatud.

Üks keeleideaalidest, mida ka Martin mainib seoses keele võimega toetada ühiskonna toimimist, on üheseltmõistetavus. Paraku ei ole see ideaal realistlik. Erinevalt masinate vahelisest suhtlusest pole inimsuhtlus kunagi ühemõtteline. Täpne vastavus sisu ja vormi vahel on puhtteoreetiliseltki võimatu, sest tähistamist vajavaid nähtusi on palju rohkem kui keelevahendeid nende tähistamiseks. Uuringutega on korduvalt näidatud, et isegi nii kõrge täpsusevajadusega valdkondades nagu juura, lennujuhtimine või sõjaväelised käsklused on mõistmisraskused pigem reegel kui erand. Viimase aja keeleteemalised vaidlusedki pole ju tingitud muust kui keeleteaduse enda terminoloogia ebatäpsusest. Normi üle vaidlemise teeb meil Martiniga võimalikuks ainult kokkuleppe puudumine sõna “norm” tähenduse teemal.

Siin väljendub ühtlasi inimese üks põhimõttelisi eeliseid praeguste masinate ees: inimene tuleb toime ebakindlusega, millega masinad vähemalt veel ei tule. Inimühiskond, nii nagu me seda täna tunneme, ei toimi mitte keele mitmemõttelisusest hoolimata, vaid just tänu sellele. Oleme endale evolutsiooni käigus ehitanud tõhusa ja täpselt meie vajadusteks timmitud tööriista, mis toimib just sellisena, nagu ta on.

Ühiskonna muudaks väga teistsuguseks hoopis see, kui kõigile üheselt mõistetav kirjakeel järsku võimalikuks osutuks. Näiteks poleks siis enam vaja kohtusüsteemi ega sealset seaduste ja lepingute tõlgendamist, vaid seadused oleksid üheselt mõistetavad ja igaüks saaks õige lahenduse neist ise välja lugeda. Samuti väheneks ajalehtede arvamuskülgede maht, sest möödarääkimistele ja põhiterminite erinevale tõlgendamisele rajatud vaidlused jääksid olemata.

Seega on Martini pakutav normivaba keelekasutus midagi abielus poissmehe sarnast – niisugust asja lihtsalt ei saa olemas olla. Kirjakeele kasutamine ongi sama mis kirjakeele normi järgimine. Seda normi ei saa kaotada, vabaks lasta või sellega muid hirmutavaid toiminguid teha. Küll aga saab seda panna kirja võimalikult täpselt ja anda selle edasise ideaalisuunalise arengu toetamiseks võimalikult hästi läbi mõeldud ja võimalikult selgelt väljendatud soovitusi. Mõlemaga on õigekeelsussõnaraamatud tegelenud juba üle saja aasta, kusjuures leksikograafia meetodite ja vahendite areng on alati võimaldanud teha iga järgmise sõnastiku natuke parema kui eelmised. Nii ka nüüd.

Arvi Tavast

EKI direktor

Arvi Tavasti artikkel ilmus ajalehes Postimees 18.06.2021.