Võiks ju arvata, et Eestimaa paikadel on nimed juba justkui olemas ja mida seal veel arutada. Tegelikult ei ole, juba ainuüksi kasvõi selle pärast, et kohti tekkib pidevalt juurde. Kasvõi rajatavate uuselamurajoonide ja sinna loodavate uute tänavate nimetuste näol. Ka maa katastriüksuste nimed loetakse kohanimedeks. Nii täieneb kohanimeregister aastas rohkem kui tuhande uue kohanimega.
Keeleteadlane ja kohanimede ekspert Peeter Päll, kes on muuhulgas ka rahandusministeeriumi haldusalas oleva Eesti kohanimenõukogu aseesimees ning ÜRO kohanimeekspertide rühma latiniseerimissüsteemide töörühma kaasjuhataja märgib, et kohanimed on laias laastus kõikvõimalike maapinnal asuvate objektide nimetused. Ta tunnistab, et piir on teatud mõttes vaieldav, kas iga objekti nime peab ikka lugema kohanimeks, aga põhimõtteliselt need kõik ju käituvad kohanimedena.

Nii on kohanimed tänavanimed, bussipeatused, jõgede-järvede nimed, küla- ja asulanimedest rääkimata.

„Kohanimedel on täita kaks põhilist ülesannet – pragmaatiline ja ajalooline. Pragmaatiline on see, et nimed on orienteerumiseks maastikul, mille järgi mingit kohta kätte leida, seda teistele juhatada, enda asukohta positsioneerida. See on esmane kohanimede ülesanne,” kirjeldab Peeter Päll. „Teiseks on sageli kaugelt ajaloost tulevad nimed ka ajalooliseks väärtuseks, neil on side minevikuga ja selle tõttu on nimedel kultuuriline ja ajalooline väärtus ning koht rahva teadvuses.”

Pälli sõnul andis kohanimekomisjonile omajagu tööd juurde ka kaks aastat tagasi läbiviidud haldusreform, sest selles oli mitu etappi, milles igaühes tuli loodavatele omavalitsustele jooksvalt nõu anda. Alguses olid need nõuanded soovituslikud, ent reformi edenedes jõuti järku, kui vallad hakkasid nimede osas konkreetseid otsuseid tegema ning neile otsustele andis kohanimenõukogu enne valitsusse kinnitamisele jõudmist ka oma ametliku seisukoha. Loe lisaks.