Me seisame silmitsi meeletu infoüleküllusega. Vahel tundub, et meie emakeel on selles kirevas ja mürtsuvas tohuvabohus tagapingile taandunud. Oleme ära unustanud, kuivõrd rikkalik ja krutskeid täis on eesti keel. Selle mõtteni jõudnud, hakkasid Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilased Isabel, Liisa-Maria, Oliver ja Sanna meie kultuuripärandilt uneloori kergitama, et küllusliku keele unustatud ilu saaks vabalt kõikide eesti keelest huvitatud inimeste mälu värskendada ja südant soojendada. Sündis Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilasfirma Sõnausus, mille eesmärgiks on taaselustada vanu eestikeelseid sõnu ning nende abil rikastada ja populariseerida meie keelt. 

Võiks arvata, et mõeldud-tehtud, kuid nii libedalt see siiski ei läinud. Noorte tööprotsess sai alguse juba 2021. aasta mais. Enne kui Sõnaususe mõte hilisseptembris uksele koputas, jõudsid noored läbi käia mitmeid ideid universaalsetest termokarpidest kuni ühistranspordi piletiga kiibistatud sõrmusteni. Nii nendel kui kõigil teistel ideedel, mis sinna vahele jäid, oli potentsiaali, kuid neis puudus too x-faktor, mis õpilasfirma alustamisel lausa hädavajalik on. Sõnaususe loojad proovisid siis läheneda veidi teistsuguse nurga alt. Nimelt mitte leiutada midagi enneolematut, vaid tegeleda millegagi, mis neid ennast köidab ja puhuda sellese enda hing. Siis süttisid lambipirnid ja avanesid ideevoolude uksed. Üksmeel tekkis kohe ning motivatsioonituhin suurem kui kunagi eelneva viiekuulise ajutormise teekonna jooksul. 

Mõte olemas, tuli luua toode. Või vähemalt selle kavand. Ilmselt õpilasfirma lemmikaeg. Tuhniti läbi vanu sõnavarnu: uuriti keeleblogisid ning puuriti vanavanemate ja tuttavate õpetajate mälukambreid. Ammuseid sõnu saadi kokku ligikaudu sada. Pusade tootmine oli plaanis mõtte tulekust saadik ning esialgu kavatsetineile trükkida sõnad koos tähendusega Eesti õigekeelsussõnaraamatu stiilis, kuid hiljem otsustati plaan veidi ümber teha. Kuna grupis on kaks kunstnikuhinge – Liisa-Maria ja Sanna –, leiti, et õpilastel on päris hea võimalus anda sõnadele uus nägu, seda otseses mõttes isetehtud disainidega. Lisaks pusadele on täna tootmises ka õlakotid ja kleepsud. Kõigil omad sõnad ja ilmed ilutsemas. 

Ei ole just tavapärane, et õpilasfirma asutajad leiavad inspiratsiooni meie emakeelest. Eesti keele instituudi (EKI) turundusjuht Gerly Tuisk jõudis Sõnaususe noorteni pimeda juhuse tõttu. „Sain kohe aru, et noored, kes taasavastavad eesti keelt ja püüavad uue elu anda ammu unustatud unarsõnadele, on väga erilised noored ettevõtjad,ˮ usub Tuisk. „Ei olegi oluline, kui kaugele nad oma ettevõtmisega jõuavad ning kui elujõuliseks õpilasfirma pikas perspektiivis saab. Nähes, millise innuga nad põnevaid sõnu otsivad, kuidas sõnade tausta ja ajalugu uurivad ning ise sellest kõigest inspiratsiooni ammutavad, soovime meie neid kindlasti innustada ja võimalusel oma teadmistega aidata,ˮ kinnitab EKI turundusjuht. Erinevate sõnumite ja kalambuuridega pusad on viimastel aastatel aidanud keelerõõmu tublisti kasvatada. „Kui oma kodukoha või perekonnanimega pusad näitavad pigem kuuluvust ja aitavad luua kogukonnatunnet, siis Sõnaususe pusad teevad kummarduse just eesti keelele. Kas meil on vaja välja mõelda ja kasutusele võtta pidevalt uusi sõnu? Ehk on põhjust rääkida oma vanaemade ja vanaisadega ning avastada mõni vahva väljend, mida taaskasutada,ˮ pakub Tuisk välja. EKI aitab edapidi kindlasti noortel sõnameistritel taasleitud sõnad üle kontrollida ning ka turundusplaanide osas on ühiseid mõtteid. „Kui saame noori keelerõõmu propageerimisel toetada, teeme seda hea meelega. Meil on imeline haldjakeel, tundkem selle üle rõõmu ja kasutame seda uhkuse ning kergusega!” innustab ta.

https://www.instagram.com/of.sonausus/

Unarsõnu aitab noortel ettevõtjatel toodetele sättida meie vanemleksikograaf Mari Kendla. 

Loo panid kirja Sanna Mitt, Lotta Siim ja Gerly Tuisk. 

Keeletoimetas meie vanemteadur Geda Palusen.

Tegevjuht Isabel Rätsepp on alati tundnud suurt huvi Eesti ajaloo ja kultuuripärandi vastu. Ta on uhke, et tal on võimalus rääkida niivõrd väikese kõnelejaskonnaga nii ilusat keelt ja anda oma panus selle arengusse. 

Turundusjuht Liisa-Maria Saar arvab, et eestlastena on meil kõigil kohustus oma keelt säilitada, eriti kui see on nii ilus. „Lihtsalt lahe on osata keelt, mida nii vähesed räägivad!” tõdeb Liisa-Maria. 

Finantsjuht Oliver Londile on emakeel eriti armas oma tabavate vanasõnade ja kõnekäändude tõttu. Lond leiab, et üheski teises keeles pole võimalik end nii lustakalt väljendada. Võib ka öelda, et ta tahab oma eesti keele huviga endale nahkpüksid jalga saada. 

Toote- ja müügijuht Sanna Mitt on suure huvi Eesti kultuuri ja folkloori vastu leidnud kindlasti juba lapsepõlves. Pere ja sugulastega Eestimaal ringi sõites said kalliks paljud paigad oma erinevate kommete, lugude ja keeleliste omapäradega. Ta tunneb tugevat sidet esivanematega ja suurt huvi oma juurte vastu. 

Niisiis tahab Sõnaususe neljaliikmeline mansa anda oma panuse meie ilusasse keelde, lisades sellele värskes võtmes vana. Nad teevad seda, tootes rõivaid ja manuseid, millel seisavad mõneks ajaks magama jäänud sõnad oma selgituste ja illustratsioonidega. „Meie eesmärk on näidata kõigile eesti keelt rääkivatele inimestele, kui mitmekesine on meie jaoks iseenesestmõistetav emakeel.”