Sel talvel ei ole ilmselt üheski Eesti osas põhjust olnud kurta, et lund oleks olnud vähe või üldse mitte. Nüüd, kui päev juba pikem ja kevade tulek tasapisi tunda, võime vast suuremale lumele joone alla tõmmata. EKI vanemleksikograaf Mari-Liis Kalvik uurib aga “Keeleminutites”, mida murdematerjalides lume kohta huvitavat leidub.

Lumi on sõnana päritolult omatüveline, uurali tüvevarakihist, ning levinud üle Eesti. Kihnu saarel ja Võrus ning Setus käändub ta omastavas käändes lumõ.

Kui lund sajab, näeme lumehelbeid, millel on murretes mitmeid nimesid. Kihelkonna murrakus öeldi, et kaabed käivad, ei ole suurt sadu mette, Muhus, et suured lume veered kukvad maha. Juurus oli teada, et külmägä käevad väiksed lume kibemed, niuksed peened, soojaga tulevad laiad lemmed ja Karksis kõneldi, et tasast lume tule, lume liuglit satass. Eriti ilusaid helbeid kutsuti lumesädemeteks, näiteks Vigalas kirjeldati, et vahest tulevad na allad lume sädämed, mis läikväd, ja Setumaal, et lumõ sädeme, lumõ pääle satass mõnõ kõrra kui tähe. Lumekristallide kohta ütles Kihelkonna rahvas, et suured eldrid pilkuvad lume pääl.

Tavaliselt ütleme, et lumi või lund kas sajab või tuleb, aga väljendusvõimalusi on palju rohkem. Üksikute helveste või kerge saju kohta võidi öelda, et lund akkab ibendama (Jõelähtme) või kihustama (Kaarma). Kodavere murrakus talve elbendäb ja ebotab lund ja Kolga-Jaanis lund kübendäb tulla. Karksis kõneldi, et lume akkass kiudleme, lumi tule nõnda pelläten, Urvaste murrakus lummõ kiugõllõss, Karulas kiunass. Suure saju kohta lausuti, et nüüd lämmetab lund maha (Jõhvi) ja me läksime just külima, kui kukkus lättima (Pöide), Põlvas kül no pökkäss lummõ ja Lutsi maarahval lummõ läpitäss.

Märja lume ehk lörtsi kohta käivad sõnad moodustavad murdematerjalis suure seltskonna, milles on palju näiteks lo-algulisi. Need sõnad on enamjaolt häälikuliselt ajendatud tüvedega, mis matkivad loodushääli või väljendavad tähendust ebamäärasemalt mingisuguse häälikulise seose kaudu. Lörtsiga seotud helid ja tegevused on andnud sedasorti lumele järgmise rikkaliku nimevaliku: lobemus, lobi, lobinik, lobjakas, lobrakas, lodsõuss, lodu, logi, lohvak, lont, lonts, lontsak, lontse, lopakas, lopp, lops, loputis, lorps, lort, lorts, lortsakas, lotsõ ja lott.

Olgu nimi see või teine, aga lörtsist heameelt ei tuntud. Kuusalus kurdeti, et ilm lähteb huonuks, kova tuul ja lontset sadab, Martnas oldi pahased, et üks va rämps elm, iga päe suurt lume lorpsi sajab. Kolga-Jaanil oldi nõutud, et nüüd sihuke lobemuse aeg, ei joose regi ega ratas. Nõo rahvas ütles, et ilm vist lääb sulale, aab sedä va lortsi jälle maha ja kambjalastel oli tsu̬u̬g loppa täis. Harglas kiruti, et vanna ligõd lotsõt tulõ, vihm ja lumi satass ning Rõuges, et säntse lopakuga taha õi kohegi minnä. Kui oli vihma ja lund läbisegi, öeldi Lüganusel, et kevade peksäb talve. 

Aga olgem lumega leplikud, lumest võib tulugi tõusta. Eks ole tänapäevalgi tõtt vanarahva ütlustes, et lumi on ree rasv ning mida paksem lumi talvel, seda pitkem vili suvel.

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 04.03.2024.