Eesti keele sõnade ja väljendite uurimise kaudu on võimalik saada Eesti ajaloo kohta teada seda, millest vanad dokumendid või arheoloogilised leiud vaikivad. Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross arutleb selle üle, mida võiks järeldada sõnadest ja fraasidest, mis näivad olevat eesti keelde laenatud otse ladina keelest. 

Hiljuti kirjutas Delfi, et riigikogu avalduse kohaselt “on Venemaa nüüd meie silmis ametlikult terroririik”. Aga miks just meie silmis? Eesti Päevalehe lugejad kohtavad uudistes ka fraase “näost näkku”, “elav hing” või “neil päevil”. Neid väljendeid leiame juba mõnedest vanimatest eestikeelsetest tekstidest. Ent tollaseid kirjutisi võrreldes näeme, et need pole ei põlised soomeugrilikud ütlemised ega saanud tulla ka keeltest, kust eesti keel sel ajal enamasti laenas. 

Miks eestlased siis juba umbes 500 aastat tagasi niimoodi väljendusid? Samamoodi on esmapilgul müsteerium, miks erinevalt näiteks soome või saksa keelest tuleb meie sõna õnnistus sõnast õnn. Või miks meie kuri on kahtlaselt laia tähendusega ja temaga saab kirjeldada nii kurja ilma, kurja vaeva, kurja koera kui kurjategijat.

Ladina jäljed eesti keeles – märk edukatest keskaja eestlastest 

Kõik need keelejäljed osutavad aga samas suunas ning viitavad põnevatele seikadele Eesti ajaloos. Need sõnad ja fraasid näivad olevat eesti keeles otsetõlked või -mõjud ladina või heebrea keelest. Seega on eestlased juba millalgi enne 16. sajandit puutunud otse ning üsna laialdaselt ja pidevalt kokku ladinakeelsete tekstidega. 

Info nappuse tõttu saab teha vaid oletusi, aga kõige tõenäolisem tundub, et pidi olema eestlasi, kes ladina keelt mõistsid ning ladinakeelset teksti eesti keelde vahendasid. Arvatavasti toimus see ristiusu õpetuse selgitamisel. Liivimaal tehti juba 1422. aastal kohustuseks, et kõigile tuleb õpetada põhilisi usutõdesid nende emakeeles. Tähelepanuväärne eesmärk, aga kes seda praktikas ellu viisid? 

Need võisid olla eestlastest vaimulikud, nagu neid on teada juba 12. sajandist. Teiste maade paralleelidele tuginedes võiks aga arvata, et veel rohkem oli inimesi, kes polnud kirikuga otseselt seotud, ent aitasid preestritel piiblitekste rahvale selgitada. Need võisid olla haritumad ja muidu aktiivsemad inimesed, kes pärinesid kuulajatega samast keskkonnast ning mõistsid ladina keelt. Selliseid näiteid on teada mitmelt poolt üle tollase Euroopa. 

Ladina keel oli prestiižne keel, mille oskamine tähendas ka paremaid võimalusi oma elujärge parandada. Võib-olla mõneti sarnases seisundis on tänapäeval arvutite programmeerimise keeled – mitte igaüks ei osanud ladina keelt ega oska programmeerida, aga nii ladina keele oskaja kui programmeerija oli/on üldiselt lugupeetud. 

Eestlastel oli keskajal võimalik käia kiriku-, kloostri- ja linnakoolides, kus õppetöö käis ladina keeles. Omandatud tarkus tulnuks kasuks näiteks rahvusvahelises kaubanduses, mille võrgustikud ulatusid keskajal läbi suure osa Eesti. Ladina keele oskus võis olla miski, mida eesti ettevõtjatel võis olla praktilistel põhjustel tarvis, aga mis lubanuks siis ka sugulastele ja naabritele omas keeles selgitada, mis lugu nende vanade Juudamaa kuningate, kümne käsu, pattude ja pühakutega ikkagi oli. 

Oluline on teadvustada, et haritud ja edukate ning ladina keelt mõistnud eestlaste olemasolu keskajal kinnitab eesti keele ladina otselaenude tuvastamine ja uurimine. Keele ajaloolise muutumise uurimine ei anna väärtuslikku infot mitte ainult eesti keele kohta, vaid ka Eesti majandusliku, poliitilise ja kultuuriloolise arengu kohta laiemalt. 

Keskaja haritud juutuuberid ja ühtne eesti keel 

Sellised ladinakeelsete tekstide eesti keeles rahvamassidele vahendajad võisid olla keskaja eri perioodidel ning eri paigus erineva taustaga inimesed. Igal juhul tegelesid nad prestiižses rahvusvahelise suhtluse keeles talletatud üsna keerulise info vahendamisega eesti keelde. Ilmselt ka vastavalt vajadusele lihtsustamisega, “maakeeli” lahtiseletamisega. 

Kui tahta nende rolli kuidagi tänapäevaga võrrelda, siis mõneti võisid nad olla sarnased neile juutuuberitele või suunamudijatele, kes teevad õpetusvideoid või lihtsalt selgitavad keerulisi asju lihtsas keeles lahti, tuues seda tehes mõnikord keelde ka uusi sõnu ja fraase. 

Sellised ladina otselaenud eesti keeles viitavad ka sellele, et eestlaste keskmine haridustase võis keskajal olla kõrgem, kui mõnikord arvatud. Teadmishimulisemad eestlased võisid olla 15. sajandil omaaegsete euroopalike väärtustega sama hästi kursis nagu näiteks 19. sajandil või tänapäevalgi. 

Märkida tuleks ka seda, et selline ladinakeelsete tekstide eesti keelde vahendamine oli üks varajasi samme teel ühise eesti keele poole. Esialgu oli sihiks, et kuulajad vähemalt kuidagi öeldust aru saaksid, ent ajapikku muutus aktuaalseks, et jutustatud lood jõuaksid erinevate keelealade inimesteni võimalikult ühtemoodi. See võis pikapeale kasvatada erinevate Eesti osade rahva vastastikust arusaamist. Võib-olla olid seetõttu virulane ja võrulane ka teineteise silmis rohkem omad, kui näost näkku kohtusid ja kasvõi kurjast ilmast rääkisid. 

Lugu ilmus Eesti Päevalehe artiklisarjas „Mälupank. Keelemälu“ 15.11.2022.

Kristiina Ross on Eesti Keele Instituudi juhtivteadur, keeleteaduse doktor. Tema uurimistöö on keskendunud eesti keele ajaloole ning praegune uurimisprojekt tegeleb võimusuhete ja identiteediga 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles.

Loe lähemalt:

• Ladina ja heebrea keele mõjudest eesti keelele kesk- ja varauusajal: Kristiina Ross. Keskaegse eesti libakirjakeele põhjendusi ja piirjooni. Emakeele Seltsi aastaraamat 51, 2005, 107−129.
• Kristiina Ross. Heebrea jäljed eesti keeles. Keel ja Kirjandus, 8, 2004, 561−573.
• Kristiina Ross. Eesti kurjast. Vikerkaar, 1-2, 2014, 59−71.
• Munkadest ja koolidest: Tiina Kala. Jutlustajad ja hingede päästjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013.
• Kaubandusvõrgustikest: Anti Selart. Where Was the Home of the Livonian Merchant? Early Urban Mobility in the Baltics. Zapiski Historyczne, lxxxiv (1), 2019, 43−66.