Uudiseid lugedes võib kergesti jääda mulje, et inimeste üsna suurearvuline sisse- ja väljaränne on Eestis midagi uudset, mida varasematel aegadel pole olnud. Ometi on inimesed alati parema elu ja võimaluste otsingul elukohta vahetanud, teinekord ka kauge maa taha. Nii on mindud ka Eestist ja tuldud Eestisse.

Eesti eri osade põlist keelepruuki analüüsides on keeleteadlased avastanud, et meile on aja jooksul sisse rännanud omajagu erinevaid teisi keeli kõnelenud uusi eestimaalasi. Nende keeled on jätnud eri kantide murretesse oma jäljed, mis võimaldavadki kunagisi immigratsioone tuvastada. Seda ka siis, kui ajalooürikutes täpsemad andmed selle kohta puuduvad.

Tundub, et ka eestlased ei ole viikingite, apteeker Melchiori ega Vargamäe Andrese ajal olnud ainult paiksed maaharijad, vaid nii raha teenima kui ka püsivalt elama on rännatud mitmesse ilmakaarde juba sajandite eest. Sellised ränded ühte- või teistpidi on mõjutanud kahtlemata ka meie keelt.

Immigratsioon idast… juba keskajal

Peipsi ääres, umbes tänasel Jõgevamaal, on räägitud eesti keele idamurret. Selle tuumikuks on Kodavere murrak, millele on omased idamurde vanad jooned. Kui Tallinna kandi eestlane ütles o, siis kodaverelane õ, näiteks mitte otse, vaid õtse, mitte orav, vaid õrav. Väga iseloomulikud nähtused on ht asemel st ja st asemel ss, näiteks täht on täst ja kõht on kõst, must on muss ja alasti on alassi.

Hulk idamurde erijooni näitavad, et siinsele keelele on olulist mõju avaldanud vadjalased. Ajalooliselt ongi Kodavere puhul tegu muistse Vaiga maakonna aladega, mille nimi arvatakse olevat seotud vadjalaste ja Vadjamaa nimega. Omal ajal on vadjalased elanud teisel pool Peipsit üsna suurel alal, tänaseks on vadja keele kõnelejaid järel mõned üksikud ja paraku on üle mindud vene keelele.

Eesti idamurde eripäradest paistab aga, et nendele aladele on ilmselt millalgi keskajal rännanud märkimisväärsel hulgal vadjalasi. Seda toetavad ka arheoloogilised jäljed Kodavere kääbaskalmete näol. Nii kujunes vadjalastega segunedes eriilmeliseks ka siinsete eestlaste keel.

Seega olukord, kus Ida-Eesti rahvastiku- ja keelepilti mõjutab ida poolt pärit rahva Eestisse elama asumine, ei olegi nii enneolematu, kui võiks tunduda. Võib-olla on õpetlik nentida, et möödusid inimpõlved ning nähtavasti said vadja immigrantidest ajapikku eestlased.

Läti immigrandid Põhja-Eestis

Kui teiselt poolt Peipsit tulnud vadjalaste puhul on ehk üsna loogiline, et nad asusidki Peipsi läänekaldale, siis märksa ootamatum on leida Põhja-Eestist jälgi ammustest läti immigrantidest. Põhja-Eesti vanadest keelemurretest leiame muuhulgas mõningaid selliseid läti keelest pärit laensõnu, mida Lätile lähemas ja lätlastega vahetumalt kokku puutunud Lõuna-Eestis ei esinegi.

Läti laensõnade levik piirdub suuremalt jaolt lõunaeesti murretega, aga on ka selliseid sõnu, mis on levinud Põhja-Eestisse ja jõudnud seeläbi eesti ühiskeelde, sest põhjaeesti murded on olnud meie ühise keele kujunemise aluseks. Näiteks pärinevad läti keelest sõnad „kanep“ (läti kaņepe), „kauss“ (sama ka läti keeles), „kukkel“ (läti kukulis) ja „lääts“ (läti lēca).

Ajalooallikates on jälgi, et lätlasi võis Põhja-Eestis elada juba keskajal, aga ka kuni 19. sajandini. Nähtavasti oli neid kokkuvõttes piisavalt, et jätta endast põhjaeestlaste keelde maha mingi hulk sõnu. Erinevaid läti laensõnu pruukides ühelt poolt kanname edasi jälgi ammustest ärilistest ja muudest kontaktidest. Aga veidike oleme ka keelelises mõttes nende kunagiste läti immigrantide järeltulijad, kes ajapikku eestlaste sekka sulandusid.

Kui rikkas Riias käidi raha teenimas

Kui lätlasi asus arvestataval hulgal elama Põhja-Eestisse, oli siin nähtavasti võimalusi, mida Lätimaal ei olnud. Aga nagu näitavad keelde jäänud jäljed, on olukord olnud ka vastupidine.

Näiteks Saaremaa murrakutes esineb terve rida läti laensõnu. Enamasti on tegu talupidamise ja kalapüügiga seotud terminitega, mis pole küll eesti üldkeelde jõudnud. Tihedad suhted lätlastega on aga mõjutanud isegi nende murdekeelte ühisarenguid, mis väljenduvad Saaremaa ja vahetult üle mere asunud Läti kihelkondade murrakutes toimunud sarnastes häälikumuutustes, mida mujal ei esine.

See näitab, et keele arengu mõttes üsna hiljutisel ajal liikusid inimesed nende alade vahel tihedalt, ilmselt tihedamaltki kui näiteks Saaremaa ja Eesti teiste osade vahel. Kõige levinumaks saarlaste teenistuskohaks oli Kuramaa, aga jõuti ka suurde rahvusvahelise tähtsusega kaubanduslinna Riiga, mis ahvatles heade palkade ja töötingimustega.

Selline võõrsil raha teenimas käimine pidi olema üsna massiline, et niisuguseid keelemõjusid kaasa toodi. Nii et kui täna on Läti eestlastele pigem maa, kus käiakse odavamalt poes, siis mõni aeg tagasi leiti Lätist hoopis paremat sissetulekut.

Eestlased Soomes – hästi unustatud vana

Küll juba vähenevas tempos, aga siiski endiselt käivad tänapäeval paljud eestlased ka Soomes tööl. Keelte ajaloolise kujunemise uurimine viitab, et see on vaid piisk meres selle rände kõrval, mis toimus Eestist Soome rohkem kui poolteist tuhat aastat tagasi. Nimelt on keeleteadlased jõudnud järeldusele, et soome algkeel pärineb hoopis Eesti aladelt ja koos keelega rändasid sinna ka selle rääkijad.

Levinud arvamuse kohaselt sarnaneb meie rannamurre soome keelega. Näiteks puudub seal õ-häälik (nt „sana“ ’sõna’, „verko“ ’võrk’) ja vältevaheldus. Soome edelamurretes esinevad keelekujud on sarnased Virumaal räägitud keelele, nii et tegu pidi olema keeleliselt ühe ja sama rahvaga. Muidki tegureid arvestades tähendab see, et Ida-Soome rahvas pärines algselt suures osas tänaselt Virumaalt. See on nähtavasti ka põhjuseks, miks Eesti on siiani soome keeles Viro ja eestlased virolaiset.

Nii et Peipsi tagant tulnud vadjalastest on ajapikku saanud eestlased ja osa soome rahvastikust võivad päritolult olla eestlased. Tihedad keelekontaktid lätlastega väljenduvad meie murdekeeles. Need eesti ja naaberkeelte murrete uurimisest paistvad järeldused võiksid anda meile kõigile meelerahu ning tekitada rõõmu rääkida kõigi Eestis elavate inimestega eesti keeles. See aitaks kaasa ka meie keele omandamisele ning ühtlasi väärtustada panust, mida me kõik iga päev omal moel eesti keelt rääkides tema edasisse kasvamisse anname.

Loe lisaks:

• Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Jüri Viikberg 2018. Eesti murded ja kohanimed. Toimetaja Tiit Hennoste. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu, 2018.
• Lembit Vaba. Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Tallinn-Tampere, 1997.
• Tiit-Rein Viitso. Virumaa keeled. – Virumaa. Koguteos. Koostaja Kalju Saaber. Lääne-Viru maavalitsus, Ida-Viru maavalitsus, 1996, lk 390–401.

Mari Kendla on Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf, filosoofiadoktor keeleteaduse alal. Tema peamisteks uurimissuundadeks on eesti keele ja murrete kujunemine ning sõnavara.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 03.04.2023.