Arvi Tavast, EKI direktor

Kui keelerahvas tegeleb keelega iga päev, siis väljaspool meie kitsast ringi käib selle populaarsus lainetena. Rõõm on näha, et tõusuaeg on jälle käes. Vaatame korraks, kas ja milleks meil eesti keelt üldse tarvis on. Siis saame edasi mõelda, milline see keel olema peaks ja mida meie ta heaks teha saaks.

Tugevaid tundeid põhjustava, peaaegu püha staatuse on keel omandanud kahel põhjusel: ta suudab samal ajal nii ühendada kui ka eristada, mida mõlemat on igale inimesele tarvis võib-olla rohkemgi, kui sageli teadvustame. Selgitan kohe lähemalt.

Keel ühendab

Keele esimese otstarbena tuleb tavaliselt meelde suhtlus: enda mõtete ja tunnete väljendamine, teistele arusaadav olemine ja ise teiste mõistmine. Sellega käib koos keeleline mõtlemine ehk oma mõtete panemine sõnalisse vormi, mille käigus nad sageli saavad ka selgemaks ja täpsemaks. Niisuguse tööriista leiutamine andis inimliigile võimsa konkurentsieelise, lubades moodustada järjest suuremaid gruppe kuni tänapäeva rahvusteni välja. Suurem grupp on üheskoos edukam. Ei ole ilmselt suur liialdus öelda, et kõigi oma seniste saavutusteni on inimkond jõudnud just tänu keelelise suhtluse ühendavale jõule.

Suhtluseesmärgi täitmiseks on ilmne, et kõneleja kasutatud keel peab olema kuulajale mõistetav. Teoreetiliselt võiks seda ilmselt saavutada ka nii, et leppida keelendite tähendused kokku. Ent tuleb tähele panna veel üht keele hämmastavat omadust: mõistetavad on ka need sõnad, mille tähendused ei ole eelnevalt kokku lepitud. Teisiti ei saakski olla, sest ühiskonna arenedes tekib pidevalt uusi jututeemasid, millega keel peab suutma kohaneda – ehk sõnad ja väljendid tekitada – selsamal hetkel.

Korpuslingvistikast on teada esmapilgul uskumatuna näiv, kuid kergesti kontrollitav tähelepanek, et igas tekstis või tekstikogumis esinevad umbes pooled sõnad vaid ühe korra. Sellest järeldub muuhulgas, et keeleliselt aktiivne täiskasvanu kuuleb iga päev mõnda sellist sõna, mida ta ei ole kunagi varem kuulnud ega kuule tõenäoliselt enam kunagi. Samas ise me seda ei märka, sest need uued sõnad on ka oma ainsal esinemiskorral raskusteta mõistetavad. Laste puhul, kelle sõnavara kasvab mitmekümne sõna võrra päevas, on see eriti ilmne. Keel on meile kõigile midagi loomulikku, mis lihtsalt töötab, ilma et tuleks selleks eraldi vaeva näha või isegi seda teadvustada. Rääkimata sellest, et sõnade tähendustes tuleks keele arusaadavuse või püsimise jaoks kuidagi kokku leppida.

Keel eristab

Keelel on ka mõneti vastupidine eesmärk, nimelt identiteedi väljendamine. Keelekasutuse järgi saab omasid võõrastest või teadlikult iseennast grupist eristada. Oleneb muidugi, kui suurt pilti vaadata: mis ühe keele sees ühendab, see eri keelte vahel lahutab. Praegused Euroopa rahvused on kujunenud suuresti keele alusel ja eestlased ei ole siin mingi erand. Meile on oluline rääkida just eesti keelt.

Identiteet ei piirdu aga rahvusega, vaid inimestel on vaja oma grupikuuluvust väljendada peenemaltki. Teismelised kasutavad keelt ühena vanematele vastandumise vahenditest. Ülikoolides õpitakse lisaks erialale ka akadeemilist väljendusviisi. Jalgpallurina ei saa olla tõsiseltvõetav ilma jalgpallitermineid mõistmata. Saarlased või võrukesed tunnevad isegi eesti keelt rääkides üksteist häälduse järgi ära. Uuringud on näidanud isegi poliitiliste eelistuste vasak- või parempoolsuse mõju keelekasutusele. Selliste eristustega võib minna kuitahes peeneks, isegi üksikisikuni. Selgub nimelt, et lisaks häälele on ka meie kirjalik eneseväljendus peaaegu sama isikupärane kui sõrmejälg, mis võimaldab tekstide autoreid tuvastada nii kirjandusteaduses kui ka kohtulingvistikas.

Hea keel suudab seda kõike

Üks hea inimkeel peaks üheaegselt ühendama ja eristama, olema ühine ja isikupärane, püsima muutumatuna ja kohanema muutuvate oludega, põhinema kokkuleppel ja töötama ka kokkuleppimata. Nii vastuolulisi eesmärke korraga sama vahendi abil saavutada tundub päris keeruline.

Õnneks on inimaju hämmastavalt võimekas just sedasorti ülesannete lahendamisel. Erinevalt masinatest saame suurepäraselt hakkama ebakindluse, teadmatuse ja puudulike lähteandmetega. Masinale seevastu pole mingi probleem mäletada suurt hulka keerukaid reegleid ja neid punktuaalselt järgida – mis jälle meile suuri raskusi valmistab.

Olen nõus professor Liina Lindströmiga, et kui inimesed ei ole suutnud 80 aastaga ära õppida mingit kunstlikult kehtestatud (st mitte elavast keelest endast avastatud) reeglit, siis ei ole viga mitte õppijas. Tuleb aga aru saada, kust sellised reeglid pärit on ja miks.

Möödunud sajandi algupoolel oligi keeleteadusel alles võrdlemisi algeline ettekujutus inimkeele toimimisest. Keelt peeti fikseeritud reeglite süsteemiks, mida inimesed masinlikult järgivad. Palju oli ka soovmõtlemist. Edasi tuli nõukogude aeg, kus ette kirjutada üritati isegi põldude saagikust, miks siis mitte ka keelt.

Möödunud on terve sajand. Selle jooksul on tundmatuseni muutunud keeleteadus koos oma andmete, meetodite ja tulemustega ning selle ümber tekkinud terved uued teadusharud. Praegu teame, et sajanditagused loomuliku keele masinlikuks ümbertegemise katsed polnud vastuolus mitte ainult eestlaste emakeeletunnetusega, vaid üldse inimkeele tööpõhimõttega.

Samuti teame nüüd nii teooriast kui ka praktikast, et inimühiskond ei ole mingi ettekirjutatud reegleid järgiv aparaat, vaid midagi palju keerukamat. Ka keel ei täida ühiskonna seatud ülesandeid mitte oma mitmemõttelisuse kiuste, vaid just tänu sellele. Mitmemõttelisust ja tõlgendamisvajadust leidub ka sellistes esmapilgul ülirange keelekasutuse kohtades nagu seadustes, sõjaväelistes käsklustes või lendurite raadiosides lennujuhtimiskeskusega. Sellegipoolest saavad koostööst huvitatud arukad inimesed oma asjad alati edukalt aetud.

Ja sellega ei olegi midagi valesti. Just niimoodi, iseseisvate tegutsejate vabatahtlikus koostöös toimimegi ühiskonnana kõige paremini. Oleme ju lähiajaloos näinud katseid ühiskonda kesksele juhtimisele allutada, mis on kolinal läbi kukkunud. Nassim Taleb on äsja pakkunud ühe ajakohase selgituse, miks autoriteedil ja hirmul põhinevad süsteemid ei saa kuidagi elujõulised olla. Vabadusel ja koostööl põhinev süsteem võidab pikas perspektiivis alati. Ka keelesüsteem.

Eestile on vaja keeleteadmisi

Asjaolu, et meie kultuuris on levinud küsimused “Kas eesti keeles tohib niimoodi öelda?” või lausa “Kas eesti keeles saab niimoodi öelda?”, on tõend, et oleme keele uurijate, korraldajate, toimetajate ja õpetajatena teinud midagi väga valesti. Oleme juba aastakümneid jätnud keeleteaduse uued ja mitmel puhul esimest korda reaalselt andmepõhised tulemused laiemalt tutvustamata. Oleme vaikides lasknud levida sajanditagusel eksiarvamusel keelest kui masinlikust reeglikogumist. Oleme lasknud tekkida ja süveneda ohtlikul müüdil, et on olemas mingi kesksel autoriteedil põhinev, meie spontaansest ja vabast emakeelest erinev, “õigem” või “sobivam” viis kõnelda ja kirjutada.

See müüt on eesti keelele ohtlik, kuna surub alla kõnelejate initsiatiivi ja leidlikkuse oma keele kasutamisel ja arendamisel ning jätab nad ilma ka sellega kaasnevast vastutusest. Toimetaja ütles, et ÕSis on nii kirjas. Mõisa köis, las lohiseb.

Tõsi, selmet raisata inimese otsustamise ja vastutamise ressurssi pisiasjadele, tasub need keskselt ära otsustada ja siis lihtsalt järgida. Keeles on üheks selliseks pisiasjaks näiteks kirjaviis. On tõesti täiesti ükskõik, kas kirjutada geenius või keenjus, mistõttu võime kokku leppida, et kirjutame parem kõik ühtmoodi. Nii ongi tehtud ja tulemus on kirjakeele norminguna antud keeleseaduseski.

Ent õigekiri on vaid tilluke osa keelest, selle kõige lihtsam ja igavam osa. Keel tervikuna ei ole pisiasi. Ta on meile liiga oluline, et tema üle otsustamist kellelegi teisele ära anda. Kuidas oma emakeelt kasutame, ei saa meie eest otsustada ei eesti keele professor, EKI direktor ega väljaande keeletoimetaja. Ammugi ei saa ükski autoriteet meie asemel meie sõnade mõju eest vastutada.

Mõjuv, selge, nauditav, suhtlejate eesmärke täitev ja ühiskonnaelu edendav tekst on midagi palju enamat kui lihtsalt õige tekst. Ka saavutada on seda kõike võrreldamatult keerukam kui pelka õigsust. Kirjakeele normingule vastavuse kontroll kui üleni etteantud reeglitel põhinev ülesanne on lisaks täiesti ebahuvitav oma masinlikkuse tõttu. Ei ole mõtet raisata inimeste aega tööle, millega masinad tänapäeval kiiremini ja täpsemini hakkama saavad.

Meie, keelerahva ees on palju nõudlikum ülesanne. Peame senisest palju rohkem, põhjalikumalt ja küllap ka arusaadavamalt teistele selgitama, mida praeguseks keele kohta teame. Kuidas kuulaja aju loetut töötleb, millest oleneb teksti mõistmine ja kuidas kirjutada selgemalt? Kuidas saame aidata eesti keele kui teise keele õppijat, arvestades ka tema vanust ja haridustausta? Millised on keelte arengu seaduspärasused, kuidas areneb eesti keel ja mida on tarvis teha tema jätkuvaks toimimiseks meie rahvuskeelena? Seda keeleteadlase jaoks huvitavate küsimuste loetelu võiks lõputult jätkata.

Kui veidi üldistada, siis on meie ülesanne parandada eesti keele mainet. Keel ei ole reeglite järgimine punase pastaka hirmus. Keel on inimeseks olemise keskne osa, mille kaudu käib suur osa meie elust ja mille kaudu me ennast määratleme. Keel on rõõmu ja mängulusti allikas. Keele abil on võimalik saavutada oma eesmärke, mõjutada teisi ja areneda ise.

Kõigepealt aga peame selleks korda saama iseenda kommunikatsiooni. Meile on kõik need asjad küll endastmõistetavad, aga peame suutma ka laiale avalikkusele selgeks teha, et keel on midagi põnevat, kasulikku ja nauditavat. Siis tuleb ka rõõm ja tahtmine oma keelt kasutada ja edendada.

Ilmunud ERR 11.05.2022.