Sõnad saavad oma tähenduse kontekstis ja konteksti teisenedes ei pruugi jääda samaks ka sõnade tähendus. Kui näiteks sakslasega võib kord mõtteid vahetada ja teinekord põllukive vedada, siis on selge, et ühel juhul on tegu inimese, teisel juhul aga omaaegse Ida-Saksamaalt pärit traktoriga. Alati pole eri tähendused nii ilmsed ja tähendusvahed tekivad sellestki, kas sõna kasutatakse üld- või oskuskeeles. Selge on küll see, et ega üldkeel pea kõiges ja täpselt erialakeelt järgima. Rääkigu erialainimene pealegi oma kehamassi määramisest, kuid teisi inimesi huvitab nende kehakaal. Selles valguses võib vaadelda ka sõnapaari keel ja murre, millel on erialakeeles olnud mõnevõrra piiritletum tähendus kui üldkeeles.

Keele all mõistetakse enamasti kirjakeelt (ka riigikeele funktsioonis), aga kui me omas keeles räägime, siis pole ju tegu kirjakeelega, vaid hoopis millegi lähemaga, meie isikliku suulise keelepruugiga. Keel on suur hiidsüsteem ja seda võib jagada mitmeti. Meil pole olnud võimalik jagada eesti keelt sotsiaalselt, nt kõrgema-madalama klassikuuluvuse järgi, seevastu on keelt jagatud inimeste ühiste elukohtade järgi. Nii on saadud murderühmad, murded ja murrakud, mis on eestlaste elus olnud tähtsad aastasadu, kuni tänase päevani välja.

Eesti murded jagatakse kaheks küllalt erinevaks peamurdeks: põhja- ja lõunaeesti murdeks, sest ajalooliselt on põhjaeesti ja lõunaeesti eraldunud läänemeresoome algkeelest eri ajal. Peamurded jaotuvad murderühmadeks ja murreteks ning need omakorda murrakuteks.   Murrakud järgivad peaasjalikult omaaegseid kihelkondi. Pikemat aega vaidlusi põhjustanud kirderannikumurre (kas omaette peamurre või murderühm) kuulub praeguse liigenduse järgi põhjaeesti koosseisu nimetusega kirderanniku murded, jagunedes rannamurdeks ja Alutaguse murdeks. Põhjaeesti murret liigendatakse saarte, lääne-, kesk- ja idamurdeks ning lõunaeesti murdealal eristuvad Mulgi, Tartu ja Võru murre. Võru murde koosseisu kuulub ka Setu murrakurühm. Lähemalt ja pikemalt on meie murdesuhteid kirjeldatud mitme autorinimega teoses „Eesti murded ja kohanimed“ (2020), vt https://www.emakeeleselts.ee/valjaanne/eesti-murded-ja-kohanimed/. Et ükski inimene kirjakeelt päris täielikult ei valda, siis kasutatakse suhtlemisel ühiskeelt, st kirjakeelele lähedast varianti. Veelgi tabavamalt on väljendunud Tiit Hennoste (2012), öeldes, et me tegelik emakeel on meie kodumurrak, milles me oma suhtlemist alustame ja millele oma edasises keeleelus toetume. Seega algab meie keel emamurrakust, isegi kui me seda endale ei teadvusta.

Teatavasti ei eristata keelt ja murret üldjuhul keelelistest, vaid eeskätt sotsiaalsetest ja kultuurpoliitilistest kriteeriumidest lähtudes. Kui 19. sajandil jäädi ühe ühise eesti kirjakeele juurde (seniste tallinna ja tartu kirjakeele asemel), muutus oma kirjakeele kaotanud Lõuna-Eesti tervenisti murdepiirkonnaks ja 20. sajandil, kui eesti keeleala hakati murreteks liigendama (Kettunen 1917), ilmusid murdekaardile mh Tartu, Viljandi, Võru ja Setu murre. Eks sestpeale pidid lõunaeestlased hakkama harjuma ka kirjakeelse murre-sõnaga (oma keel‑sõna asemel), aga nagu näha, pole sellega veel siiani harjutud.

Aga muutub aeg ja koos sellega kõik muugi. Kolmikjaotus keel-murre-murrak käibis eesti kirjakeeles pikemat aega üldaktsepteeritavate nimetustena, kuni 1980. aastate lõpus hakkasid võrulased looma oma keelemurdele kirjalikku kuju ning Võru murde alusel arendama võru keelt. Nende eeskuju leidis järgimist ka teistel murdealadel. Kui trükist ilmusid ajalehed, almanahhid, aabitsad, luulekogud jms, hakati Võru, Mulgi ja Setu murde kõrval ja asemel rääkima võro, mulgi ja seto keelest. See on igati loomulik nähtus. Ka (suulised) murdekeeled on päris kindlasti keeled, isegi kui kohamurretena on neil piirkondlik levik ja kasutus, ühel rohkem, teisel vähem. Ka võrokesed ise räägivad, et Hargla võru keel erineb Rõuge võru keelest ja need omakorda Räpina keelest jne. Et keeleks peetakse enamasti üldkasutatavat kirjakeelt, siis on igati mõistetav, et kirjatraditsiooni loomisega soovitakse tugevdada nii oma keele püsimajäämist kui ka tõsta selle staatust ühiskonnas. Elususe tagab ju pidev areng.

Murdeuurijad tervitavad heal meelel arengut, kus suulise murdekeele kõrvale luuakse ka kirjalik keelekuju, mida kasutada koolis-tööpostil-Facebookis. Kui soovitakse oma murdekeelt arendada kirjalikuks ja piirkondlikuks, nagu juba on teinud näiteks võrulased/võrokesed, siis lastagu käia, isegi riik toetab. Piirkondlikest programmidest on juba aastaid jagatud raha hariduse ja kultuuritegevuse heaks. Ent unarule ei tohiks jätta omaenda panust, seda kõige tõhusamat ja odavamat abinõu – oma keelt tuleb kasutada igal mõeldaval juhul: mulgi keelt igas Mulgimaa kodus, seto keelt igas Setomaa kodus, kihnu keelt igas Kihnu kodus jne. Seejärel tulevad omakeelsed koolitunnid ja kirjavara, mida korraldavad omavalitsused ja millesse panustavad kogukonnad üheskoos, et nii vaimus kui teos oma keele arendamise kurv lõpmatusse tõmmata. Tuleb kõvasti pöialt hoida, et Tartu murde ja selle alusel loodud omaaegse tartu kirjakeele tähtsust arvestades võtaksid Lõuna-Eesti aktiivsete keeleteoliste seas oma koha uuesti sisse ka tartlased.

Oleme niisiis jõudnud olukorda, kus järjest enam rõhutatakse oma keele kasutamist, olgu tegu kas kihnukeelsete uudiste, mulgikeelse ajalehe või seto keeles rääkimisega. Ja nii võib jääda mulje, et kui suulistest murretest võivad saada suulise ja kirjaliku kasutusega keeled, siis oleks murde-sõna muutunud justkui tarbetuks arhaismiks, mida kasutavad veel vaid kabinetiteadlased. Päris nii see siiski pole. Väärib eraldi rõhutamist, et murdeuurijad pole siin ei kõrvaltvaatajad ega vastalised, vaid ikka head koostööpartnerid. Tartu ülikooli ja Eesti Keele Instituudi keeleteadlaste toel ja kaasabil ilmub juba 2011. aastast piirkondlike sõnaraamatute sari: vanapärase Võru (2011), Mulgi (2013), Hiiu (2015), idamurde (2016), Kihnu (2016), Seto (2016), Kuusalu rannakeele (2019) ning Seto eripäraste sõnade sõnaraamat (2020), lähemalt vt https://portaal.eki.ee/sonaraamatud.html. Teoksil ja tulekul on veel mitmeid teisi. Nii kasvab rammus keelehuumus, mille pinnalt oma keeles ka kirjalikult väljenduda ning omakeelseid väljaandeid võrsuda lasta. Kui setod, mulgid või kihnlased nimetavad oma (murde)keelt keeleks, siis on neil selleks loomulikult vaba voli. Ei ole mingitki põhjust ega võimalust, et keeleteadlased neid kuidagi takistada tahaksid või saaksid.

Vahemärkusena mainitagu asjaolu, et kui tegu on pikaajaliste ja mahukate töödega, nagu näiteks 12-köiteline „Eesti murrete sõnaraamat“, mille koostamiskäik ulatub eelmisse sajandisse ja mis hakkas ilmuma 1994. aastal, siis poleks mõistlik seal poole töö pealt koostamispõhimõtteid muuta. Eesti murdeid on liigendatud korduvalt (aastatel 1917, 1932, 1956, 1999) ja iga uus liigendus on senist süsteemi vähem või rohkem muutnud. Et „Eesti murrete sõnaraamat“ ja selle aluseks olev EKI murdekartoteek (2,7 mln sõnasedelit) on üles ehitatud 1956. aasta murdeliigenduse järgi, siis moodustab kirderannikumurre seal endiselt kolmanda peamurde ja setude murdekeel kuulub ühe murrakuna Võru murde koosseisu. Lähemalt vt http://www.eki.ee/dict/ems. Teaduslik „raamatupidamine“ ei mõjuta siiski ei meie murdemaastikku ennast ega kohalikku keelekasutust.

Keelt võib nimetada murrakuks, murdeks, omaette keelekujuks või keeleks. Heal lapsel mitu nime. Võro keeles kirjutamine ja avaldamine ei tähenda siiski seda, et Võru murdel ja selle murrakutel oleks nüüdsest kriips peal. Murded on ja jäävad. See, mida vältida tuleks, on keele ja murdekeele tarbetu vastandamine. Sobivaks kompromissiks võiks olla arusaam, et keel-sõna tähendus on laienenud ja hõlmab nüüdseks nii tähenduse ’üldrahvalik keelekuju, kirja- ja riigikeel (kõnes ja kirjas)’ kui ka mõnevõrra kitsama tähenduse ’piirkondlik murdekeel (kõnes ja kirjas)’. On kaks lähenemist, kus üks ei välista teist. Keeleteadlased on kahe käega selle poolt, et näiteks setod oma keelt üha kirjalikumaks arendavad ja seda keeleks nimetavad. Jõudu neile ja edu! Aga see ei tähenda kindlasti seda, et setod oma kodumurrakust loobuksid või et murdeuurijad setode murdekeele oma väljaannetest välja jätaksid.

Jüri Viikberg, keeleteadlane ja Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 21.10.2022.