Pikemat aega on tuntud muret ning kantud hoolt, et kirjakeel ei tõrjuks murdekeeli välja nende levikualalt ega eluringist. Kohamurded kuuluvad ju meie kodukandi argipäeva ning kultuurielu juurde ja nad on liiga tähtsad, et neil hääbuda lasta. Seetõttu oli märgilise tähtsusega juba 2011. aasta rahvaloendus, kus oli esimest korda võimalik osutada oma keeleoskuste seas ka murdekeelele ning tollane tulemus, et iga 6. eestlane kõneles murret, tegi rõõmu. Viimatine, 2021. aasta rahvaloendus kinnitas, et murdekeelte populaarsus Eestis pole kahanenud. Mõnda murret oskavaks märkis end 151 820 eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest (17% rahvastikust), eelmisel loendusel (2011) oli selliseid inimesi 131 239 (15% rahvastikust), nii et kümne aastaga oli murdekõnelejate arv kasvanud 20 000 inimese võrra. „Need arvud kõnelevad sellest, et Eesti inimeste hulgas on kasvanud teadlikkus murdekeeltest“, tõdes rahvaloenduse projektijuht Liina Osila 16. novembril 2022 murdekeelte loendusandmeid avalikustades. Vt https://rahvaloendus.ee/et/uudised/rahvaloendus-murdekeeli-raagib-rohkem-inimesi-kui-eelmisel-loendusel

Maakonniti on murdekeele kõnelejate suurim osakaal Võru (74%), Põlva (60%) ja Saare maakonnas (42%), neile järgnevad Valga (37%), Hiiu (32%), Tartu (22%), Viljandi (15%) ja Harju maakond (11%). Kõige rohkem on murdekeelte oskus kasvanud Lääne-, Saare- ja Hiiumaal, aga tegelikult kõikjal üle Eesti. Erinevalt eelmisest rahvaloendusest oli inimestel nüüd võimalus panna kirja kõik murdekeeled, mida nad oskavad ega pidanud piirduma vaid sellega, mida osatakse kõige paremini. Nagu lõpuks selgus, räägib 90% murdekeele oskajatest üht, 8% kaht ja 2% kolme või enamat murrakut. 

Ootuspäraselt on murdekeelel tugev seos oma piirkonnaga. Võru murret räägib ligi kolmveerand (73%) Võrumaa ja üle poole (59%) Põlvamaa elanikest. Saarte murret räägib 40% Saare- ja 29% Hiiumaa elanikest. Samas on teada, et murdekeel võib “valguda” ka üle oma maakonna resp. murdeala piiride. Üks tore näide on Kihnu. Saarel elab 703 inimest, ent loendus andis kokku 1670 Kihnu murraku kõnelejat. Teine hea näide on Tallinn otsekui “murdeala”. Et tallinlasi pärineb kõikjalt Eestist, siis näiteks Võru murret kõneleb siin 12 510, saarte murret 8190, Setu murrakut 2920, Tartu murret 2550 ja Mulgi murret 2130 inimest. 

Murdeuurijatele ei tule üllatusena asjaolu, et Lõuna-Eesti kõrval on järjest rohkem hakatud oma murdekeeli hindama ka Põhja-Eestis. Juba teada-tuntud murdealadele, nagu näiteks saared, Kuusalu või Kodavere, on lisandunud uusi keelekogukondi, kes tõstavad taas au sisse omad põlised kombed ja keelekasutuse. Mõnel pool, nagu näiteks Lüganuse või Kullamaa, on hakatud kohalikku keelt sisuliselt nullist taastama, et seda kasutada ise ning anda edasi järgmistele sugupõlvedele.

Hiljutisel murdekonverentsil „Eesti keeleala – põline ja rikas“ (21. oktoobril 2022) oli hea võimalus kuulata, võrrelda ja kaardistada mitmesuguseid murrete velmamise strateegiaid. Rahva seas on kõige populaarsemad omakeelsed laulu- ja tantsuüritused, veebikeskkonda kogutud laulud, luuletused ja multifilmid, kuid suulise kõne kõrval on tähtis panustada ka kirjasõna arendamisse. Sõrve, Kihnu, Hiiu, Kuusalu, Kodavere, Mulgi, Võru ja Setu keeleala olidki esindatud oma aabitsa ja lugemikuga, millest koolitunnis järge ajada, oma sõnastiku on keeleteadlaste abiga koostanud Võru, Setu, Mulgi, Kihnu, Hiiu, Kuusalu ja idamurde aktivistid. Trükist on ilmunud rahvapärimuslikke väljaandeid, koka- ning retseptiraamatuid.

Noorte kaasamiseks ei peeta paljuks ka uudseid ideid ega „murdekaugeid“ võtteid. Sõrve murret näiteks elustab muuhulgas sõrukeelne punkbänd Küi, Kodaveres on loodud aga omakeelne veebiseriaal, milles räägivad Kodavere murdes kaasa just noored.

Mõne murdeala arengule võib kaasa aidata ka juhus. Näiteks Muhu saarele on tulnud palju noori entusiastlikke inimesi, kes soovivad peavoolust eristuda ja selleks sobib neile hästi ka kohaliku keele õppimine. Lüganusel omakorda omandavad kohalikku murret mh sealsed venelased, kes leiavad, et eesti kirjakeele II välte omandamine on neile raske, aga kirderanniku murrete III välde tuleb välja isegi lihtsamini. (Vt https://www.emakeeleselts.ee/koik-teated/konverents-eesti-keeleala-poline-ja-rikas/)

Pole ülearune rõhutada, et Eestile ongi üldiselt iseloomulik, et piirkonniti erinev keelepruuk on positiivsena tunnustatud ja selle üle ollakse uhked. Murdekeelte elujõu jaoks on see muidugi määrava tähtsusega.

Lõpetuseks oleks hea pöörata pilk nii minevikku kui ka tulevikku. Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba näiteks leiab, et Võru murde kõnelejate arv 97 320 paistab esimesel pilgul palju suurem kui 2011. aastal loetud 74 512. Et see arv võib aga sisaldada ühtlasi 25 080 setut (kes võivad osata mõlemat keelt), siis tähendaks see Võru murde kõnelejate vähenemist 2272 inimese võrra. Küsides, kuhu need paar tuhat võisid kaduda, vaatleb Kuuba eri sugupõlvi. Eelmisest loendusest lähtudes võinuks eeldada 65-astaseid ja vanemaid olevat 30 000 ringis, aga neid leidus vaid veidi üle 20 000. Vt https://umaleht.ee/article/mida-saimi-rahvalugomisol-teeda-voro-keele-kotsilo/

Sellest annab järeldada, et võru keele mõistjaid on oluliselt vähenenud just kõige vanemate kõnelejate sugupõlves (kes on manalas) ja isegi kui murdekeele mõistjaid-kõnelejaid on vahepeal lisandunud kõigis vanuserühmades, ei ole noorte pealekasvamine olnud piisav. Võru keele tulevikku silmas pidades piät kimmäle kõvõmbat jõudu pandma sinnä, et koolõn-latsiaidun võro kiilt opada. Ja vanõmba-vanavanõmba piät ummi latsi ja latsõlatsiga võro kiilt kõnõlõma.

Jüri Viikberg, EKI vanemleksikograaf ja murdeuurija

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 25.12.2022.