Ajalooliselt oleks ukrainlastel ja valgevenelastel nimedele Vene ja Russ suurem õigus kui Moskva võimudel.

Kümned vanavene laenud ühendavad meid, eestlasi, ja teisi läänemeresoomlasi mitte ainult venelaste, vaid ka ukrainlaste ja valgevenelastega. Mõnele sõnale me tänapäeval enam vene vastet ei leia, kuid ukraina keeles on see veel käibel – näiteks eesti „astla“ vaste on ukraina остень, „ahing“.

Ühe keele sõnad üksinda veel palju ajaloost ei räägi. Keeleajaloolane uurib korraga mitut naaberkeelt. Teame, et Eestis kõneldi 1500–2500 aastat tagasi läänemeresoome algkeelt ning samal ajal räägiti tänapäeva Põhja-Ukraina ja Valgevene aladel slaavi algkeelt.

Need keeled said omavahel kokku, kui umbes viiendal-kuuendal sajandil saabus lõunast läänemeresoome ala idaküljele Peipsi ja Laadoga vahele sloveenideks nimetatud hõim. Sloveenid rääkisid ilmselt veel algslaavi keelt – nende nimetus tähendabki sama mis slaavlased. Neilt saadud laensõnu on meil alles ainult mõned.

Esimesed niinimetatud vanavene laenud jõudsid meile koos teise asustuslainega samast suunast: need tõi kaheksanda sajandi paiku kaasa krivitšiteks nimetatud hõim.

Vana-Vene riik või Sõudjameeste Suurriik?

Vahepääl oli slaavi keel jõudnud levida Kesk- ja Kagu-Euroopas laiadele aladele ning hakata jagunema lääne-, lõuna-ja idaslaavi keelteks. Krivitšid rääkisid idaslaavi keelt. Sel ajal käis tänapäeva Lääne-Venemaa, Valgevene ja Ukraina jõgedel ehk Idateel tihe kaubandus, vahepääl ka sõdimine.

Üheskoos Idateel liikunud skandinaavlaste ehk varjaagidega ning idapoolsete läänemeresoomlastega asutasid krivitšid üheksandal sajandil Novgorodi linna, millest sai väga tähtis kaubanduse ja võimu keskus. Novgorodi valitsejaid nimetati russideks vanapõhja sõnarōþs-karlr „sõudjamees“ järgi. Sellest sõnast tuleb eesti keelde ka sõna „rootslane“. Õige pea haarasid Novgorodi vürstid võimu Kiievis, millest sai Russi ehk Vana-Vene riigi keskus.

Novgorodi mõjuga seostatakse läänemeresoome keelte vanimat kristlusega seotud sõnavara: peale „risti“ ja „papi“ ka „raamat“, võib-olla ka „pagan“. Slaavlased olid need sõnad omandanud ammu enne ise ristiusku pöördumist – ülemsaksa, kreeka ja ladina keelest – ning samamoodi õppisid läänemeresoomlased neid slaavlaste vahendusel tundma sajandeid enne, kui nad ise usu vastu võtsid.

Kuni 12. sajandi alguseni valitsesid Vana-Vene suurvürstid Kiievis. Pärast feodaalse suurriigi lagunemist sai Novgorod omamoodi linnriigiks ja lausa kaupmeeste vabariigiks, kus valitses kogu Euroopa mõistes ainulaadselt laialt levinud kirjaoskus. Seega tuginevadki meie teadmised vanavene keelest eelkõige vähemalt tuhandele11.–15. sajandi Novgorodi tohtkirjale, mis säilisid soodes.

Ei olegi ime, et vanavene keelest on eesti keelde saadud sellised kaubandusega seotud sõnad nagu „turg“ ja „määr“, sõjandussõnavara nagu „tapper“ ja „vaen“, kohtutermin „sundima“ (algupäraselt „kohut mõistma“), igapäevase elu kultuursõnad nagu „aken“, „lina“, „lusikas“, „saabas“, „sirp“ ja „värav“, ajamõõduühik „nädal“ ning isegi nii tähtis väärtus kui „vaba“ olemine. Need sõnad jõudsid levida veel kogu läänemeresoome alale – eesti, liivi, vadja ja soome murded alles arenesid omaette keelteks.

„Vene“ käis russide ja Kiievi kohta

Sarnane lähedus valitses ka vene, valgevene ja ukraina murrete vahel. Viimasel ajal ongi korduvalt küsitud, kas üldse on õige nimetada Vana-Veneks vürstiriiki, mis pääle tänapäeva Venemaa läänealade hõlmas ka Valgevenet ja Põhja-Ukrainat, lausa keskusega Ukraina päälinnas. Kas me nii ei toeta Kremli propagandat ühest suurest vene rahvast, mille alla kuuluvad ukrainlased ja valgevenelased kõigest subetnostena?

Või kas keelt, mis pärast Kiievi Russi aega oli kirjakeeleks veel Suur-Leedu vürstiriigis, mille valdustesse kuulusid samuti tänapäeva Valgevene ja suur osa Ukrainat, sobib nimetada vanavene keeleks? Õigupoolest oligi see keel kõigi idaslaavi keelte – nii vene, valgevenekui ka ukraina keele – algkuju, mille teaduslikult kõige täpsem nimetus on algidaslaavi keel.

Samas käis meie sõna „vene“ tuhat aastat tagasi just nimelt russide ja Kiievi kohta. Mingi seos on ka „venel“ ja sõudjatel, olgugi et tõenäoliselt rahvaetümoloogiline: rahvanimetus „vene“ on vast vanem, saadud lääneslaavlaste vendide nimetusest.

„Vene“ ja „Russ“ on eesti keele sünniajast pääle siiski lahutamatult paaris – ning ajalooliselt oleks ukrainlastel ja valgevenelastel mõlemale nimele suurem õigus kui Moskva võimudel. Oleks hea, kui saaksime Vana-Vene ja vanavene nime(tust) edasi kasutada, teadvustades, et need pärinevad ajast, kui Moskvat veel ei olnudki. On ju meie „vabadus“ ka ukrainlaste свобода ja valgevenelaste свабода.

Loe lisaks

• Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik (2013). Eesti kirjakeele tüvevara päritolu arvudes. Keel ja Kirjandus, 5, 313−332.
• Ross, Kristiina; Soosaar, Sven-Erik (2007). Eesti vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemisest: veel kord ristimisest. Keel ja Kirjandus, 10, 769−782.
• Mägi, Marika. (2017). Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Tallinn: Argo Kirjastus.

Santeri Junttila on Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf, filosoofiadoktor, eesti akadeemilise etümoloogiasõnaraamatu toimetaja. Tema teadustöö keskendub läänemeresoome keelte eelajaloolistele laenudele.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 27.02.2023.