Sõnaraamat on oma aja ja koostajate nägu
Keelekuu esimesel päeval peeti Eesti Keelenõukogu ja Eesti Keele Instituudi koostöös keelekorraldusele pühendet seminari, kus arutati selle üle, milline peaks olema eesti keelekorraldus ja sellega tihedasti seotud õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Iga sõnaraamat on oma loomisajajärgu ja koostajate nägu1 – nagu keeleline olukord, nii ei ole keelekorraldus ja keeleteadus olnud alati ühesugused, vaid sõltunud oma ajastul olemas olnud teadmistest. Milline keelekorraldus sobib tänapäeva teadmistepõhisesse Eestisse?
Algusaja kirevad olud
Eestlased ise hakkasid oma keelt korraldama 19. sajandi teises pooles, nimelt pidas Eesti Kirjameeste Selts 1872. aastal esimese koosoleku, et hakata kujundama eesti kirjakeelt. See oli keeleliselt värvikirev aeg: korraga oli kasutusel kaks kirjakeelt (põhjaeesti ehk tallinna keel ja lõunaeesti ehk tartu keel) ning kaks kirjaviisi (uus ja vana), lisaks olid täies elujõus eesti murded. Niisiis valitses keeleline kirjusus, samas oli see suures osas kirjeldamata – esimesed eesti keele grammatikad ja sõnaraamatud juba ilmusid, ent teadmine eesti keelest oli vähene.
Keeleteadust eraldiseisva teadusena tollal veel ei olnud ning eestlastest haritlaskond oli suhteliselt väike. Eesti kirjakeele kujundamisega tegelesid keeleentusiastid, kel olid sageli suhteliselt piiratud teadmised keelest ja selle toimimisest, ent kes väljendasid oma maitset ja veendumusi küllaltki jõuliselt. Nii oli võimalik 1912. aastal hoo sisse saanud J. Aaviku keeleuuendusliikumine, nagu ka loodusteaduste taustaga J. V. Veski edukas sisenemine keeleasjade kujundamisse. Eesti keel, millena nähti vaid keskmurde põhjal kujundatavat kirjakeelt, üht murreteülest ühiskeelt, pidi saama teiste kultuurkeeltega võrdseks.
20. sajandi keeleteadus ja keelekorraldus
20. sajandi algul keeleteaduses tekkinud strukturalism mõjutas tugevasti arusaamu keelest ja keele korraldamise võimalustest. Keelt peeti rangelt reeglipäraseks, staatiliseks süsteemiks, mis keele kasutajatest ei olene. Levinud oli ettekujutus, et keel on masinavärk, mida on võimalik omatahtsi kujundada, või et elusat keelt saab parandada, ja inimesed peavad süsteemi lihtsalt ära õppima. Sõnaraamatus öeldu ja inimese öeldu vastuolu korral nähti viga keelekasutajas.
Sellistes oludes ilmus 1918. aastal esimene ÕS, „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat”, milles normiti õigekirja ja morfoloogiat. Seejärel sai Veski ülesandeks koostada mahukam sõnaraamat ja nii ilmus 1920.–1930. aastatel ÕSi kolm köidet, nüüd oli kitsamalt õigekirjutuse asemel pealkirjas õigekeelsus: „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat”. ÕSis normiti pea kõike, ka sõnatähendusi, sest ühiskeelde loodi tollal palju puudu olnud erialatermineid ning muid sõnu, mille tähendusi fikseeriti. Kuna tollal räägiti kodudes murdeid, siis sai ÕSi keel ametlikuks keeleks, mida tuli õpetada õpikutes ja kasutada suhtlemisel – keelelist varieeruvust vähendati märgatavalt ning koolides tõrjuti kodumurrete kasutamist.
Veski üritas oma loodusteaduste taustaga luua keeles ranget süsteemi, eriti sõnavaras, kus ta proovis vältida polüseemiat ehk mitmetähenduslikkust ning püüdis ka varasematele murdevariantidele luua kirjakeeles erineva tähenduse või kasutusala. Näiteks saarte murretes olnud sõna järge tõrjus ta kirjakeelest välja ning lõunaeestilise järgi suunas tähendama üksnes ‘kohaselt’, see ei tohtinud olla põhjaeestilise järele sünonüüm. Aavik, tõrjudes samuti varianti järge, arvas teise kahe puhul täpselt vastupidi. Nii kujunes välja autoriteedipõhine keelekorraldus, mis tugines üksikute keeleautoriteetide maitsele ja väärtushinnangutele, rahvakeelsust või tegelikku keelekasutust eriti ei uuritud (selleks ei olnud ka tänapäevaga võrdväärseid võimalusi).
Eesti keelekorralduses on kogu aeg olnud nii neid, kes on pidanud vajalikuks rahva keelekasutust uurida ja sellega arvestada, kui ka neid, kes pole seda vajalikuks pidanud. 20. sajandil jäi peale suund, et normatiivne kirjakeel tuleb lihtsalt ära õppida ja seda tuleb pidada ainukehtivaks keeleks. Ainsa eesti keelena kirjeldati normitud kirjalikku keelt nii ÕSides kui ka 1988. a ilmuma hakanud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus”, mis olles deskriptiivne, kirjeldas nn õiget kirjakeelt. Kõige tulemusel oli sajandi teiseks pooleks ühine kirjakeel saanud murrete asemel kodukeeleks ning kirjakeele vastandiks oli saanud kõnekeel.
Kasutuspõhine keeleteadus ja keelekorraldus
Maailma keeleteaduses mõisteti aga aina enam, et keel on osa inimtunnetusest – nii arenes 1980. aastatel kognitiivne keeleteadus, mille üks suundi on tänapäeval kasutuspõhine keeleteadus. Mõisteti, et see, mida varasemates teooriates välistati, on tegelikult oluline: inimese keelelisi valikuid mõjutavad nii inimese mälu kui maailmatunnetus, aga ka välised mõjud, mh ühiskonna muutumine. Keel ei olegi üks ja õige, vaid kõikidel inimestel on keelega oma kogemused, mis ka muutuvad ajas, sest iga uus keeleline kogemus teisendab või värskendab inimese teadmisi keelest. Keelt õpitakse ja omandatakse terve elu, sealjuures läbib iga keelend alati selle sõela, mis on kasutajale omandatav. Näiteks võtab inimene mõne kuuldud või loetud uue sõna kasutusele ainult siis, kui see tundub talle uuesti lausumiseks keelde sobiv, eesti keelega kokku käiv. Nii võttis keelekasutaja hästi vastu 2010. a sõnavõistlusel välja pakutud uudissõna taristu, aga samas kasutas ikka ja jälle sõnu järgi ja järele sünonüümidena, nagu nad keeles on loomupäraselt olnud.
Tänapäeval oleme jõudnud punkti, kus eesti keele uurimisel on selja taga mitu aastakümmet tegeliku keelekasutuse uurimusi: kuidas me ikkagi eesti keelt kirjutame ja kõneleme. Selle tulemusi võib näha näiteks äsja ilmunud 1200-leheküljelisest „Eesti grammatikast”2. Võrreldes saja aasta taguse perioodiga, mil eesti keelt hoolega kujundati, on teadmisi väga palju rohkem.
Tänapäeva keeleteadusele on iseloomulik andmepõhisus ja empiirilisus, nagu teaduses üldiselt.3Kunagi varem pole olnud võimalik kätte saada nii palju erinevaid keeleandmeid kui tänapäeval, mis tähendab, et keeleuurimiseks on väga palju võimalusi.4 Kasutuspõhises keeleteaduses uuritakse keelt sellisena, nagu seda kasutatakse. Ühelt poolt uuritakse, kuidas keelekasutus kujundab keelt ja selle väljendusvahendeid. Näiteks sagedased ja olulised sõnad-konstruktsioonid kalduvad lühenema, nagu varasem paraaegu > praegu, tänapäeval elektritõukeratas > elektritõuks > tõuks; sagedased sõnavormid võivad kinnistuda keeles erandlikena, näiteks olema-verbi vormidena on ja pole. Teiselt poolt vaadeldakse seda, kuidas keelelisi üksusi valitakse ning millised nende funktsioonid ja omadused tegelikus kasutuses esile tõusevad. Kasutuspõhisus on seega keeleteooria. Meetoditeks on vaatlused (nt korpusanalüüs) ja eksperimendid.
Keelekorralduses on keelekasutuse andmeid arvestatud varemgi, aga juhuslikumalt. Näiteks on ÕSi sisse võetud keeles käibivaid rööpkujusid või vastupidi, jäetud mõni sõna välja, mida peaaegu keegi ei kasuta. Tänapäeval jälgitakse keelekorralduslike normingute ja soovituste seadmisel või muutmisel süstemaatiliselt, kuidas vastavat nähtust tegelikus (kirjalikus) keeles kasutatakse. Kuna tegelikus kasutuses on ka palju juhuslikke vigu ja kõrvalekaldeid, on keelekorralduse eesmärk eristada juhuslikke erinevusi ja vigu süstemaatilistest muutustest. Üksnes süstemaatilised kasutusviisid võivad pretendeerida sellele, et nendega keelekorralduses arvestatakse. Kasutuspõhise analüüsi toel on võimalik kasutajale selgitada, mis tüüpi tekstis või mis suhtluskontekstis mingit keelenähtust kasutatakse.
Kasutuspõhise analüüsi lühinäide
Vaatame siin üht ajakirjanduses levinud näidet: õhkima ja õhkama. Milles on probleem? EKI keelenõust küsiti 2011. a sõna õhkama kohta, kas seda võib kasutada ka tähenduses ‘midagi õhku laskma, plahvatama panema’ – selle asemel suunati kasutama sõna õhkima. ÕS 2018-s on esimest korda õhkama juurde märgitud, et erinevuse võrdluseks tuleks vaadata sõna õhkima. Neid sõnu on keelekorralduses peetud paronüümideks.
Keeleandmetest ehk eesti keele ühendkorpusest (2023) saame teada, et õhkama on kolm korda sagedam, ent sealjuures pole eristatud tähendusi. Tähenduste analüüsimisel saavad uurijat abistada keelekorpuses sagedamad naabersõnad: positiivsus (õhkab positiivsust), külm, jahedus, soojus, kuumus, ja seejärel pomm (õhkab pommi). Pommi-näited pärinevad meediast (Ekspress, Delfi, Sirp).
Miks on üldkeeles (vrd erialakeel) kinnistunud ka õhkama, kui tähenduse ‘lõhkeaine abil purustama’ jaoks on olemas õhkima? Siin tuleb mängu see, kuidas keel toimib: keelekasutaja jaoks on tekkinud analoogia teiste sõnadega. Eesti keeles väljendavad verbitüvelised i-tuletised, mis on tuletatud a-tüvelistest verbidest, tavaliselt protsessi kordumist:5sähva-ma on ühekordne, sähv-i-ma mitmekordne, ohka-ma on ühekordne, ohk-i-ma mitmekordne tegevus. Lisaks toimib alateadlikult sõnade õhkama ja lõhkama sarnasus: lõhkama on ühekordne ‘lõhkema panema’, samuti on see õhkima osaline sünonüüm. Sõnad õhkama ja õhkima on sarnased ka seepoolest, et paiskavad endast midagi välja (emotsiooni, sooja-külma, lõhkeainet).
Keelekasutaja kaalub ja arvestab eri tegureid, kui ta valib kõigi võimalike väljendusvahendite hulgast selle, mis parasjagu konteksti kõige paremini sobitub. Ümbritsev kontekst (teised sõnad lauses, teised laused tekstis jne) piirab tõlgendamisvõimalusi, kuidas sõna parasjagu kasutatud on. Samuti tulevad mängu maailmateadmised: mõistame, et lauses „Õhati Shelli naftajuhe” ei ohatud tundeliselt naftajuhtme järele.
Kokkuvõtteks
Kui autoriteedipõhine keelekorraldus tugines sellele, et autoriteet seadis norminguid vastavalt oma maitsele ja arusaamadele ning keelekogukond kujul või teisel pidi seda aktsepteerima, siis kasutuspõhisus vähendab üksikute keelekorraldajate rolli ning võtab rohkem arvesse keelekogukonda tervikuna. Kuna tänapäevaks on kirjakeel suhteliselt stabiilne ja ühtne ning keelekorralduslikud otsused põhinevad uuringutel, ei ole põhjust arvata, et see viiks dramaatiliste tagajärgedeni kirjakeele normis. Muudatused on pigem väikesed ning praegu puudutavad enim neid norminguid, mis hoolimata 100-aastasest korraldus- ja õpetustööst pole tegelikus kasutuses kinnistunud. Teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile võimalikult lähedalt ning et keelekorralduse soovitused ei oleks praegusaja keelekasutusega vastuolus. Selleks peab teadma, milline keelekasutuse sisemine norm on. Keeleandmeid on tänapäeval palju, nii saame nüüd oma keelt tõeliselt hästi tundma õppida.
Liina Lindström, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor
Lydia Risberg, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-keelekorraldaja ja Tartu Ülikooli doktorant
Artikkel ilmus ajalehes Postimees 15.03.2024.
1 Tiiu Erelt 2001. Uus normatiivne kirjakeele sõnaraamat. Silvi Vare & Kristiina Ross (koost). Keelekorralduse konverents 18. ja 19. novembril 1999. Ettekanded. (Eesti Keele Instituudi toimetised 8), 164–178. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
2 Vt https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/fe0fc6af-00b5-43b2-bce4-0917bc76e74d/content
3 Vt ka Arvi Tavast 2024. Keeleminutid. Teaduse „kõlblik kuni”. ERR Kultuur, 11.03. https://kultuur.err.ee/1609278456/keeleminutid-teaduse-kolblik-kuni
4 Vt ka Kristina Koppel 2024. Keeleminutid. Digi-Tammsaare kinnipüüdmise tõde ja õigus. ERR Kultuur, 29.01. https://kultuur.err.ee/1609236270/keeleminutid-digi-tammsaare-kinnipuudmise-tode-ja-oigus
5 Reet Kasik 2015. Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 172.
