Sõnaraamatust vaadatakse tavaliselt seda, mida mingi sõna tähendab. Selleks, et sõnaraamat annaks keele kohta võimalikult ajakohast infot, on oluline uurida, millises tähenduses sõnu kasutatakse. Sellest kirjutab Eesti Keele Instituudi nooremteadur ja Tartu Ülikooli doktorant Lydia Risberg (pildil). 

„Mida see sõna tähendab?” Tavaliselt seostataksegi tähendust just sõnaga. Sõnal endal aga ei ole tähendust, vaid sõnad tähendavad midagi inimeste jaoks. Inimesed kasutavad sõnu, et omi mõtteid teistele edasi anda. Ent kuna sõnaraamatut peetakse autoriteetseks keeleallikaks, siis võib kujuneda arusaam, et sõnadel on kindlaksmääratud tähendused. 

Tegelikult sõnaraamatus üksnes kirjeldatakse, millistes tähendustes sõnu keeles seni teadaolevalt kasutatakse. Samas ei ole see olnud nii igal ajal ega igas sõnaraamatus, sõnade tähendusi on ka ette kirjutatud. Oma doktoritöös uurin, kuidas ja kas keel on sõnade tähenduste suunamise mõjul muutunud. Samuti otsin sõnade tähenduste kirjeldamise ja korraldamise optimaalset suhet. 

Ühiskeele loomine

Tänapäeval on eesti kirjakeel rikas kultuurkeel. Seda kultuurkeelt hakati kujundama, teadlikult arendama ja korraldama alles sadakond aastat tagasi. Eestimaa eri paikades räägiti erinevaid murdeid ning vaja oli ühist sõnavara. 

Ühist keelt loodi muuhulgas selleks, et inimesed saaksid üksteisest võimalikult hästi aru. Kuna sajand tagasi oli paljude asjade, sealhulgas erialamõistete tähistamiseks sõnu puudu, toodi ja loodi sõnavara lünkade täitmiseks sõnu keelde juurde. Näiteks polnud enne 1910. aastaid olemas sõnu veenma ja relv, mille mõtles välja alles Johannes Aavik. 

Ühisesse keelde jõudsid ka paljud algul erialakeeltesse toodud sõnad. Sellised on näiteks Johannes Voldemar Veski loodud arvutama ja haigla. Lisaks otsiti tollal asendusi olemasolevatele kohmakatele väljenditele. Nii tõi Veski saksa tegusõna abhängen otsetõlke ära rippuma asemele lühema eesti vaste sõltuma, mille ta tuletas kinnituspaela tähistavast murdesõnast sõltus. 

Võimalikult ühese arusaadavuse eesmärgil hakati eristama mõnesid sajandeid samas tähenduses kasutusel olnud sõnu. Näiteks lahutati sõnad vahel ja vahest, mida mõlemat kasutati tähenduses ’mõnikord’. Tähenduse ’suurem osa’ jaoks, mida väljendati pikka aega sõnaga enamus, tuletati keelde sõna enamik. Ka paljude teiste sõnade tähendusi püüti kontrollida, aga see pole alati läbi läinud. 

Kuna 20. sajandi esimesel poolel toodi keelde mitmel eri viisil palju uusi sõnu, oli tollal vaja, et õigekeelsussõnaraamatud ja kooliõpikud ütleks, mida need sõnad tähendavad. Seda just selleks, et inimesed üksteisest võimalikult hästi aru saaksid. Sajandi lõpuks oli eesti kirjakeel stabiliseerunud ja sama ranget sõnatähenduste ettekirjutust enam vaja ei olnud. See ei tähenda, et keel oleks sajandi lõpuks valmis saanud – keel täieneb ja areneb praegugi iga päev. 

Ka eesti keel muutub

Kuigi keeleteaduses on sajandi jooksul saadud keele toimimise kohta palju uusi teadmisi, on keelekorraldus jäänud siiani mõnede sõnade tähendusi ebasoovitatavaks pidama. Keelekorralduse soovitused ei peaks aga tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema, et kirjakeel ei muutuks keeleks, mida keegi päriselt ei kasuta. Seepärast tuleb keelt pidevalt uurida ja soovitusi ajakohastada. 

Praegu ongi nii aeg kui ka kirjakeel küps selleks, et uurida, kuidas on sõnade tähenduste suunamine keelt mõjutanud ning kas sõnaraamatute tähendussoovitused on või ei ole keelt muutnud. Tegelen sellega oma doktoritöös, eesmärgiga soovitusi ajakohastada. Minu tööd toetab nüüd ka uus eesti keele arengukava (2021–2035), kus on kirjas, et „[k]irjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi”. 

Toon seni tehtud uurimuste varal kaks näidet. Mida näiteks tähendab tegusõna vabandama? Õigekeelsussõnaraamatute järgi on see väljendi andeks andma sünonüüm. Küsides „Vabandage, mis kell on?”, soovitakse tülitamise eest andestust saada. Tegelikus keelekasutuses mõeldakse sõnaga vabandama tihti hoopis vastupidist, nimelt vabanduse palumist, näiteks öeldes „Vabandan, et hilinesin”. Keelekorraldus on saanud minu tehtud keelekasutusuuringust tuge varasemat soovitust ajakohastada: tähenduses ’vabandust paluma’ ei peeta seda enam ebasoovitatavaks. 

Nagu sajand tagasi, nii võivad ka tänapäeval erialakeele sõnad liikuda ühiskeelde ja saada seal tähendusi juurde. Selline sõna on diisel, mis võeti algul tähistama uut tüüpi mootorit. Kütuseliiki tähistab tehnikakeeles sõna diislikütus, aga see tähendus on ühiskeeles lisandunud ka sõnale diisel. Taoline muutus on loomulik ja tuleneb keele arengu tendentsidest, seda nii eesti kui ka teistes, nt inglise ja saksa keeles. Pidevas kasutuses sõna lüheneb – ja diisel on märgatavalt lühem sõna kui diislikütus. Samuti räägitakse igapäevaelus kütuse võtmisest rohkem kui mootoritüüpidest ning nii on sõna diisel kasutust mõjutanud ka analoogia kütuseliiki tähistava sõnaga bensiin. 

Uute, keelekasutuse uurimuste infot kajastab keeleportaalis Sõnaveeb asuv Eesti Keele Instituudi (EKI) ühendsõnastik. Seal kirjeldatakse sõnu ja nende tähendusi, mida me oma keeles kasutame. Rubriigis „ÕS soovitab” antakse osa sõnade juures küll keelekorralduse soovitusi ja selgitusi, aga sõnade tähendusi ei kirjutata enam ette. Vahel juhitakse tähelepanu sellele, et sõna võib mõnes lauses jääda mitmeti mõistetavaks. Sellisel juhul on küsimus sõnavalikus ja teksti koostajal on soovi korral võimalik valida mõni teine sõna, mis tema lausesse sobib. Autor ise otsustab. 

Kasutus on keele peegel

Kuidas saab sõnade tähendusi uurida, kui on teada, et iga keelekasutaja – ja nii ka iga keeleuurija – kasutab keelt pisut omamoodi? Selleks et saada sõnade tähendustest enda sisekaemuse asemel laiemat pilti, tuleb uurida võimalikult suure hulga inimeste keelekasutust. 

Selliseks uurimistööks on vaja andmeid. Keeleandmed on tänapäeval kogutud mahukaks tekstide koguks, mida nimetatakse keelekorpuseks. Eesti keele andmed on kogutud eesti keele ühendkorpusesse 2019, mis sisaldab 1,5 miljardit sõna. Juba tänavu avaldatakse uus, palju suurem korpus. 

Mida rohkem sõnu on korpuses, seda paremini keel end uurijale näitab. Keelekorpust uurivadki keeleteadlased ja sõnaraamatute koostajad justnimelt selleks, et näha, kuidas inimesed keelt päriselt kasutavad. See annab omakorda aimu, kuidas keel toimib. 

Kokkuvõttes, sõna tähendab midagi inimeste jaoks. Inimesed kasutavad sõnu, et oma mõtteid edastada. Kasutuses sõnade tähendused ka muutuvad pidevalt: ühed jäävad, teised kaovad ja kolmandad tulevad juurde. Keelekasutust tulebki pidevalt uurida, sest see aitab ajakohastada keelekorralduse soovitusi. Nii saavad ka sõnaraamat ja kirjakeel ajaga kaasas käia.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril. https://novaator.err.ee/1608481298/sonatahenduste-uurimine-aitab-moista-keele-toimimist