See, kas Ukraina paistab meie jaoks ukrainakeelse maana või meie seniste harjumuste tõttu Nõukogude-aegse moodustisena, on meie teha, sest sõltub sellest, kas kasutame ukrainakeelseid nimesid või mitte.

Sõjaolukorras teravnevad meeled äärmise piirini, iga pisiasi on järsku tähtis, kõike võidakse tõlgendada millegi poolt või vastu. Milline on Ukraina kui maa nägu meie jaoks, millisena ta meile uudistest vastu vaatab?

Vaadake mõnda Eesti ala kaarti 19. sajandist. Välja arvatud mõni üksik erand, vaatab meie maa sealt meile vastu saksakeelsena, seal on linnad Reval, Dorpat, Pernau, Wesenberg jne. Otsekui eestlasi seal polekski. Et tänapäeva Eesti kaart on eestikeelne, võtame enesestmõistetavana, kuigi näiteks 30 aastat tagasi võis mõnel pool väljaantud kaardil kohata ka nimesid Kokhtla-Yarve, Pyarnu või Piarnou jne. Meie identiteet – iseolek – on maailmas üleüldiselt tunnustatud ja see on suur saavutus.

Ukraina nimed on harjumatud, tuleb möönda, ja kohati segadusse ajavalt sarnased vastavate venekeelsete nimedega, mis ahvatleb need ühesuguseks tegema. Kuidas näiteks aru saada, miks ukraina nimi on Zelenskõi (Зеленський), aga vastav vene nimi Zelenski (Зеленский)? (Vahemärkuseks, et ukraina и = vene ы = eesti õ.) Ukrainlased, kes kaht keelt soravalt oskavad,  ei tee asja meie jaoks kergemaks, sest nende  igapäevahäälduses on tõesti erinevus väike, pealegi pärineb president ise suuresti venekeelselt alalt Krõvõi Rihist, vene nimega Krivoi Rogist. Ent kui kuulate, kuidas Ukraina raadio diktor hääldab и-tähte pealinna Kiievi nimes Київ (eesti transkriptsioonis Kõjiv), siis saate aru, et vahe on olemas. Ja see pole enam pisiasi.

Emakeele Seltsi keeletoimkond on äsja teinud vahe ukraina ja vene nimede vahel veelgi teravamaks, soovitades ukraina г vasteks h-d, nii nagu ukrainlased ladina kirjas ise kasutavad (tõsi, mööndes, et kasutaja soovil sobib konteksti arvestavalt ka senine vaste g). Seega hakkab olema vahe, kas kirjutada Luhansk või Lugansk. Mõne nime kirjapilt samuti muutub, nt Tšernihiv või Užhorod. Kuid see viib lähemale ukraina hääldusele ja kinnistuvale rahvusvahelisele tavale.

Põhiküsimus on, millisena me tahame Ukrainat näha? Olgu kas või sümboolselt, nimedes. Selle nimel tuleb end harjumuste kütkest vabastada.

Praktikas on muidugi piiriajamine kahe sugulaskeele vahele tülikas ja võib-olla ei ole igas olukorras see võimalik ega vajalikki. Piir, mis on tõesti oluline,  ei jookse ukraina ja vene nimede vahelt. See jookseb vabaduse ja selle puudumise vahelt.

Peeter Päll, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 09.03.2022.

Emakeele Seltsi keeletoimkond kiitis 01.03.2022 heaks ukraina-eesti tähetabeli paranduse, kinnistades г vasteks h, näiteks Гаско = Hasko, Багмут = Bahmut. Põhimõtteliselt on kasutaja soovil ja konteksti arvestavalt võimalik vaste ka g. Vaata otsust SIIT.

Ukraina kohanimesid saab järele vaadata Sõnaveebist (sõnaveeb.ee), mida pidevalt täiendatakse, samuti EKI kohanimeandmebaasist (KNAB) https://arhiiv.eki.ee/knab/knab.htm. Viimase andmed ei pruugi alati olla ajakohased, nt on seal veel g-ga nimekujud Tšernigiv jts.