Eesti keel on meie kõigi oma. Kõigil on temaga natuke isemoodi suhe, kuid igaüks on kindlasti keele üle mõtisklenud. Miks mõni asi on nii, aga mitte naa? Miks on reeglid nii keerulised? Millistest omadussõnadest ei saa moodustada lühikest ülivõrret? Kust see sõna on tulnud? Miks mõni tähendus on keelest kadunud? Kuidas seda sõna käänata? Mis eesti keelega praegu toimub? Kas reeglid jäävad või kaovad?

Keeleteadlased on need inimesed, kel on keskmisest laiemad teadmised keele toimimise, ajaloo jm kohta. Ka neil ei ole keele kohta siiski kõiki vastuseid. Konkreetselt eesti keelt on küll üsna palju uuritud, ent palju on veel uurimata. Teada on, et eesti keelt on teadlikult üles ehitatud (alates 16. sajandist), hiljem teadlikult muudetud (nt 19. sajandil vahetati vana kirjaviis uue vastu, 20. sajandi algupoolel loodi tohutu hulk oskussõnu) ja eesti keel muutub kasutuses ka iseenesest. Eesti keel muutub, sest meil on elav keel. Kõik elavad keeled muutuvad ja see pole iseenesest ei hea ega halb.^[1] Küll aga peab keel muutuma, et olla elujõuline.^[2] Eriti muutlik on sõnavara, sest ühiskond meie ümber muutub kogu aeg ja vaja läheb aina uusi sõnu, et seda kõike kirjeldada.

Keele muut(u)misega kaasneb alati ka selle üle muretsemine. Näiteks 19. sajandil, kui eesti keelel oli veel kaks võistlevat kirjaviisi: vana ja uus. Uus kirjaviis oli 1865. aastal mõne jaoks „meie eesti rahwast jallaga tallaminne”.^[3] Johannes Aavik jällegi pahandas 1925. aasta ÕSi koostajate peale, et nad kasutasid koma ühe m-tähega. Aaviku jaoks oli see „hirmus, lodevast hääldamisest tulnud moonutis!”.^[4] Tänapäeval ei mäleta vana kirjaviisi ega kahte m-tähte sõnas komma suurt keegi.

Keeleteadlaste asi on välja selgitada, miks lähevad keeles asjad nii, aga mitte teisiti, miks mõni keele suunamise katse toimib, aga teised ei toimi. Keeleteadlane püüab sellest kõigest aru saada, seda mõista. Tema uurimuste tulemused kajastuvad mh sõnaraamatutes.

Õigekeelsussõnaraamatu sajand

Õigekeelsussõnaraamat (ÕS) on eesti keelel olnud juba pisut üle saja aasta ja Eesti Keele Instituut hoiab sellest sajandipikkuse ajalooga ÕSi traditsioonist kinni ka edaspidi. Samuti on iga ÕSi ilmumist saatnud arvamused selle kohta, milline ÕS tegelikult olema peaks. Näiteks 1976. a ÕSi koostaja Rein Kull on öelnud: „ÕSi koostamine pole naljaasi, tee kuidas sa teed, ikka leidub mõni, kes näägutama hakkab, et miks nii, aga mitte teisiti.”^[5] Ajaloos on umbes sama väljendanud 1933. a „Väikse õigekeelsus-sõnaraamatu” koostaja Elmar Muuk: „kui küsiksime, kas me praegu üldse suudaksime koostada kitsamapiirilist normteost, mis kõiki rahuldaks, siis saaks vastus olla vististi ainult eitav!”^[6]

ÕSi koostamine on keerukas ja väga palju tööd ning keeleteaduslikke uuringuid nõudev ülesanne. Õnneks ei pea sõnaraamatutööd praegu ega pole seda ka varem pidanud iga kord otsast peale alustama – eesti keele sõnaraamatute traditsioon ulatub tegelikult juba mitme sajandi jagu tagasi.^[7] Eelnevatest sõnastikest on alati midagi suuremal või vähemal määral üle võetud.

Esimesi ÕSe (1918, 1925–1937, 1933) on iseloomustatud kui tollal veel tugevasti kõikunud kirjakeele tarvituse ühtlustajaid:^[8] keelt reeglistati ja normeeriti, ühtlustati keelekuju ning ÕSid aitasid seda keeleinfot levitada. Kirjakeele arengut kirjeldades ongi keeleteaduses räägitud kolmest etapist: a) keele ülesehitamisest, b) keele reeglistamisest ja ühtlustamisest ning c) keele ajakohastamisest.^[9] Tänapäevaks on esimesed kaks faasi ammu läbitud, eesti keel on 20. sajandi jooksul üles ehitatud, see on saanud kultuurkeeleks. Ajakohastamisfaasis oleme eesti keele puhul vähemalt 1976. a ÕSist alates, 1960ndatel alustati ka suure eesti kirjakeele seletussõnaraamatu koostamist.

Iga ÕSi ilmumise järel on töö alati jätkunud, ka ÕS 2018 materjali ajakohastamine algas kohe pärast sõnaraamatu ilmumist. Keeleteadlased on keelt edasi uurinud ning keelekomisjonid võtnud vastu uusi otsuseid.^[10] Oluline on see, et veebiajastu on sõnaraamatutööd oluliselt muutnud igal pool, kus sõnastikke koostatakse: uut infot on võimalik lisada ja lugejale pakkuda peaaegu kohe. Esimesena jõudis veebi 1999. a ÕS. 20 aastat hiljem, 2019. a avasime keeleportaali Sõnaveeb ning sealtpeale uueneb sõnastikuinfo iga päev, alates 2020. a EKI ühendsõnastiku nime all.

1999. a ÕSi kaanel on märgitud: „Paraku jäävad kõik sõnaraamatud [tänapäeva keele] esitamisel natuke ajast maha.” Tänapäeval on varasemaga võrreldes muutunud just see, et kui enne kogusime täiendused n-ö sahtlisse ega avaldanud neid enne järgmise ÕSi ilmumist – küll tutvustasime kahe viimase ÕSi eel valikut uusi sõnu –, siis praegu värskendame ÕSi kõigi silme all. Käimasolevad ülevaatustööd plaanime ära teha 2025. aastaks. See on järgmise ÕSi ilmumiseks sümboolne aasta, sest siis tähistame eestikeelse raamatu 500. aastat.

EKI ühendsõnastikku on uusi sõnu lisatud juba väga palju. Näiteks on seal näha koroonapandeemiaga seotud sõnavara (koroonapass, nakatamiskordaja, koroonaeitaja jpt), mida 2018. a ÕSis ei esine, sest pandeemia algas alles 2020. aastal. Sõna koroona ise on 2018. a ÕSis küll sees, aga ta on seal lauamängu ja gaaslahenduse tähenduses, mitteSARS-CoV-2 põhjustatud haiguse omas. Samuti on lisandunud hulk 2022. a aktuaalseks saanud sõjasõnavara (nt sõjaudu, kamikaze-droon). Need on jällegi näited, mil moel on kasu pidevalt täiendatavast veebisõnastikust.

Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025 ilmub omaette vaatena keeleportaalis Sõnaveeb^[11] ja ka raamatuna. ÕS kasvab kogu aeg aina suuremaks, vähemalt veebis, kuhu mahub palju rohkem infot kui paberile. ÕS kasvab nii märksõnade arvu kui ka sõnade kohta antava teabe põhjalikkuse mõttes. Nimelt, praegu kehtivas ÕSis (2018) on küll sõnu (vt nt lont), mille kohta on esitatud rikkamalt infot: morfoloogia, vihjed tähenduste kohta, näitelaused ja liitsõnad, aga on ka sõnu, mille kohta pole pea üldse infot (nt hää). ÕS pole seni kunagi keskendunud tähendustele, aga ÕS 2025-st leiab lugeja ka info sõnatähenduste kohta. Seal leidub rikkalikult muudki infot eesti keele kohta: naabersõnad, päritoluinfo, sõnaliik, sõnaseosed, väljendid jm.

ÕS on praegu ja edaspidigi kirjakeele normi alus, nagu on kirjas valitsuse määruses.^[12] Kirjakeele normi kohalt on eriti oluline õigekirja- ja morfoloogiainfo esitamine. Sõnaveebis on viimane neist esitatud täielikult kõigis sõnavormides (tabelina, koos hääldus- jt märkidega) – enam pole vaja vorme ise tuletada tüüpsõna ja lisareeglite järgi. Seda täiendust Sõnaveebis on kasutajad väga kõrgelt hinnanud. Lisaks kõigele eelmainitule on Sõnaveebis rubriik „ÕS selgitab”.

ÕSi selgitused

Rubriik „ÕS selgitab” sisaldab selgitusi ja põhjendusi, mille najal saab keelekasutaja teha oma teksti jaoks sobiva valiku. Mõne sõna puhul tasub näiteks uurida, kas sellel on sünonüüme, millega oma teksti rikastada. Osa selgitusi on antud uute sõnade või sõnakujude kohta, aga suuresti suhestume 2018. a ÕSis antud soovitustega, mida vajaduse korral ajakohastame.

Näiteks selgitame, kust on tulnud verbi vabandama tähendused ja milline neist on kasutuses levinuim.^[13] Samuti oleme lisanud selgituse näiteks sõnale harvester – 2018. a ÕSis peetakse seda kirjakeelde sobimatuks sõnaks, mis tuleks asendada liitsõnaga langetustraktor. Sõnaveebi ÕSi selgituses oleme esitanud harvesteri päritolu ning nimetanud mõlema sõna eeliseid: üks on lühem, aga teine, pikem liitsõna võib mõnes ümbruses olla kergemini mõistetav. Oleme esitanud ka kasutussageduse, mille järgi on näha, et harvester on keeles levinum. Nii saab näiteks teksti autor teha järelduse, et tõenäoliselt on harvester paljudele lugejatele harjumuspärasem kui langetustraktor.

Meilt on küsitud, milline ÕS Sõnaveebis selgitab. Kirjakeele normi alus on praegu ÕS 2018, aga Sõnaveebis on näha ÕSi info, mille oleme jõudnud üle vaadata ja ajakohaselt Sõnaveebi lisada. Alates 1980. aastatest on järgitud põhimõtet, et ka varasemad normingud kehtivad, st varem koolis õppinuid ei ole kuulutatud kirjaoskamatuks.^[14] Nii et soovi korral võib enda tekstis järgida ka 1976. a või 1999. a ÕSi seisukohti, ent Sõnaveebis on kõige ajakohasem ÕSi info. Kuivõrd ÕS 2025 ilmumiseni on veel paar aastat aega, siis lisame täpsustava selgituse rubriigi „ÕS selgitab” juurde ka Sõnaveebis.

Rubriik „ÕS selgitab” kandis 2019. a sügisest kuni 2022. a oktoobrini pealkirja „ÕS soovitab”. Muutsime seda, sest seal on muudki peale soovituste. Kuna ruum ei ole sõnastikus enam piiratud, saame soovitusi senisest palju pikemalt põhjendada ja selgitada. Oluline on tõik, et sõnaraamatus anname sõnapõhist infot, sealjuures on see teave sõnade kohta keeles üldiselt. Sõnaraamatuga ei ole võimalik anda soovitusi konkreetsete tekstide kohta, mis on autori või toimetaja töölaual. Kuidas nii?

Keelekoostöö

Keelevaldkonnas tegutsevad inimesed saab – lihtsustatult – jagada kolme suurde rühma: keeleteadlased, keelekorraldajad ja keelehooldajad (ehk eelkõige keeletoimetajad ja emakeeleõpetajad). Praktikas ei ole piirid muidugi üldse nii selged ega täpsed, kuna vähemalt Eestis tegutsevad nendel aladel paljuski ühed ja samad inimesed.

Eriti raske on leida inimest, kes oleks üksnes ja ainult keelekorraldaja. Peaaegu kõik keelekorraldajad uurivad keelt teadlasena, paljud toimetavad tekste ja/või õpetavad (üli)koolis. Ka keelekorralduse kõrgeima organi, Emakeele Seltsi keeletoimkonna^[15] liikmed on kõik keele uurijad, toimetajad ja õpetajad. Keeleala inimesed teevad koostööd mujalgi, näiteks kirjutab rühm Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli keeleteadlasi, -korraldajaid ning toimetajaid koos keelearenduse teooriaraamatut.

Ameti põhjal joonlauaga vahede tõmbamine niisiis ei päde. Küll aga saab ühe vähem hägusa eristuse teha konkreetse tööolukorra alusel: kas parajasti tegeletakse keelega tervikuna või konkreetse tekstiga.

Sõnastikud ja terminibaasid, nagu ka EKI teatmik^[16], muud käsiraamatud ja grammatikad käivad kogu keele kohta. Sõnastikust leiame infot sõnade kohta: milliseid sõnu eesti keeles on, mida nad tähendavad, kuidas neid kirjutatakse ja käänatakse-pööratakse jm. EKI teatmik sisaldab aga mitmesugust teavet tänapäeva eesti keele kohta üldisemalt, sh õigekeelsuskäsiraamatut, kirjeldusi, kuidas tähendused muutuvad, milliseid otsuseid on keelekomisjonid vastu võtnud jpm. Kõige selle taustal on keeleteadlaste uurimistulemused, mis toetavad keelekorraldust.

Tekste on mõistagi väga erinevaid. Seaduse, teadusartikli või kergesti arusaadava kasutusjuhendi kirjutamine nõuab palju enamat kui keelereeglite järgimine. Tuleb tunda valdkonna kombeid (seaduste puhul nt normitehnika eeskirja ja varasemaid seadusi), aga eriti tuleb tunda oma lugejat, ja temaga peab arvestama. Sõna- või käsiraamatuga ei saa kogu keele tasemel ette kirjutada seda, mis sobib just sellesse konkreetsesse teksti ja on arusaadav just sellele lugejale. Neid otsuseid tuleb vastu võtta iga teksti juures, arvestades teksti liiki, autori eesmärki, seda, kuivõrd lugeja teemat tunneb, ning väga paljut muud.

Täpselt sellega tegeletaksegi toimetamisel ja õpetamisel (ka hindamisel). Need on vastutusrikkad tööd, mis nõuavad pidevat konkreetsete juhtumite põhist otsustamist. Neid ei saa teha mehaaniliselt allikaid järgides. Rutiinseid ülesandeid täidavad masinad paremini – keeletoimetajaid ja õpetajaid on vaja just inimestena, et nad lähtuvalt oma teadmistest ja keelekogemustest soovitavad, kuidas oleks selles konkreetses tekstis, lõigus või lauses parem väljenduda. Keeleallikad saavad pakkuda infot, tuge, aga otsus tuleb langetada konkreetse teksti põhjal.

Keeleteadlased ja keelekorraldajad jagavad eesti keele ja selle reeglite kohta niisiis sõnastikes-teatmikes rikkalikult infot, mille põhjal autorid ja tõlkijad saavad teha enda tekstidesse sobivaid valikuid. Keeletoimetajad saavad neile anda konkreetsete tekstide põhiseid soovitusi, nagu ka õpetajad annavad õpilastele tekstipõhist tagasisidet.

Elav keel ei saa kunagi valmis, nõndasamuti ei saa valmis ka sõnaraamat ega teatmik. Täiendame neid pidevalt, sest mingeid muutusi toimub keeles kogu aeg, samuti saame midagi uut oma keele kohta teada ka vanemast ajast. Ja see kõik on väga põnev!

EKI keeleteadlased Margit Langemets, Lydia Risberg, Arvi Tavast, Peeter Päll, Maire Raadik, Tiina Paet

Artikkel ilmus ERRi arvamusrubriigis 2.12.2022.