Liis Ermus

Murdekeele kasutus hakkas Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kahanema, mõnel pool – näiteks keskmurde alal – kiiremini, mõnel pool – saartel ja Lõuna-Eestis – aeglasemalt. Tekkis vajadus veel säilinud keelekasutust talletada. 1920ndatel-30ndatel tegelesid murdekeele kogumisega Emakeele Seltsi stipendiaadid. 1947. aastal võtsid süstemaatilise kogumise töö üle Eesti Keele Instituudi (tol ajal Keele ja Kirjanduse Instituudi) keeleuurijad. Algul kirjutati sõnad ja pikemad jutud üles kuulmise järgi, 1956. aastal võeti kogumisretkele esimest korda kaasa ka magnetofonid. Koos murdesõnadega koguti ka koha-, isiku- ja loomanimesid. Suvel lindistatu pandi sügise ja talve jooksul kirja murdetekstide vihikutesse, valitud sõnad talletati kartoteekidesse ja murdekogumisreiside mälestusi kajastati päevikutes. Sõnavara kogumisse panustasid nii sõnasedelite kui pikemate tekstidega ka Emakeele Seltsi vabatahtlikud murdekorrespondendid. Sellisel viisil koguti mitmekümne aasta jooksul tohutu hulk keelematerjali kõigist 117 Eesti kihelkonnast. Kui murdekeele kogumine 1990ndatel aastatel lõpetati, oli Eesti Keele Instituut saanud endale maailma suurima eesti murdekeele kogu.

Edasi loe siit. (Postimees 10.10.2020)