Lydia Raadik

Kohtasin hiljuti arvamust, et sõna «vast» tähendust on mehaaniliselt laiendatud, sest 2018. aasta õigekeelsussõnaraamat annab selle tähenduseks ’äsja, nüüdsama, alles’ ja seega ei saa «vast» olla sõnade «ehk», «võib-olla», «vahest» sünonüüm. Eeldatakse, et kuna ÕS on keeleseadusega määratud kirjakeele normi alus, siis sisaldab see kogu õigeks peetavat keeleinfot, sh sõnade «õigeid» tähendusi. Ent sõnad saavad tähendused siiski keelekasutuses, sõnaraamatutes üksnes fikseeritakse sõnade teadaolev kasutus. Uurime lähemalt, kuidas on sõna «vast» eri allikais kirjeldatud.

Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatus (1869) on sõnal «vast» (Wiedemannil «wast») mitu tähendust. Neid on keeruline saksa keelest täpselt tõlkida, aga lühikokkuvõttes on näha tähendusi ’äsja, just, alles’ ja ’vahest’ («wahest», saksa doch, vielleicht). Eraldi sõnana on Wiedemann kirja pannud lõunaeesti palataliseeritud kuju «waśt» tähenduses ’vahest’ ning «wast» tähenduses ’vastu, vastas’. Julius Mägiste käsitleb oma sõnaraamatus (1983) sõna «vast» tähendust ’ehk, võib-olla’ samuti seoses sõnaga «vahest». EKI etümoloogiasõnaraamatu (2012) järgi tähendavad vadja «vassa» ja soome «vasta» ’alles, äsja, hiljuti’, aga enamasti on «vast» seotud ruumiga, tähendusega ’vastu, vastas’. Eesti sõna «vast» tähendus ’ehk, võib-olla’ on tänapäeva tähendusena siin küll märgitud, aga sugulaskeeltes see ei esine.

Edasi loe siit. (Postimees, 21.11.2020)