11. novembril kinnitas valitsus “Eesti keele arengukava 2021-2035”. Eesti keele arengukavas on kolm põhiteemat: eesti keele staatus ja maine, keele uurimine ja taristu ning õpe. Selleks et tagada eesti keele elujõud, tuleb arendada keeletaristut, tugevdada eesti keele mainet ning lahendada mitmekeelsusega seotud väljakutseid, kirjutavad Eesti keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang ja Eesti keele arengukava 2021-2035 projektijuht Toomas Kiho.

Arengukavaga saab tutvuda SIIN. 

KEELEGA ÜHISKONNA KALLAL 

Birute Klaas-Lang, Eesti keelenõukogu esimees

Toomas Kiho, Eesti keele arengukava 2021-2035 projektijuht, Eesti keelenõukogu liige 

Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatas 11. novembril, et valitsus oli samal päeval kinnitanud „Eesti keele arengukava 2021—2035“, ning lisas napi seletuse: „Eesti keele arengukavas on kolm põhiteemat: eesti keele staatus ja maine, keele uurimine ja taristu ning õpe. Selleks, et tagada eesti keele elujõud, tuleb arendada keeletaristut, tugevdada eesti keele mainet ning lahendada mitmekeelsusega seotud väljakutseid.“

Hoolimata lüheldusest on tegu „tektoonilise“ uudisega, kui nii võib öelda: mitmed arengukavasse sisse kirjutatud ideed võivad teoks saamise korral mõneski osas meie harjumuspärast ühiskonnakorraldust muuta. Muidugi puudutab see üksnes meie ühiskonna keelsusega seotud valdkondi, kuna ühiskonna põhialuste ja riigi muude strateegiliste dokumentidega on arengukava täies kooskõlas, näiteks käib ta ühte jalga riikliku pikaajalise arengustrateegiaga „Eesti 2035“. Arengukava jagab ja toetab ühiskonna põhialuseid ja -väärtusi — Eesti keelepoliitika ülim siht on arengukava järgi eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Arengukava üldeesmärk on „tagada eesti keele elujõud ja toimimine Eesti Vabariigis esmase keelena igas eluvaldkonnas, tagada igaühele õigus ja võimalus kasutada Eestis eesti keelt, säilitada ja tugevdada eesti keele staatust, mainet ja eestikeelset kultuuri- ja inforuumi ning väärtustada teiste keelte valdamist.“

Need sõnad vääriksid trükkimist rasvases kirjas. Ent mida on siis nendes sihtides või arengukava konkreetsetes tegevussuundades nii pöördelist, et arengkava vastuvõtmine on vindunud aastaid? Meenutagem, et Eestil pole juba pikka aega olnud ühtki keelepoliitika arengudokumenti — kui varem võeti uus keele arengukava vastu kohe eelmise lõppedes, siis nüüdne „tants“ on kestnud neli aastat: nimelt lõppes 2017. aastal eelmine eesti keele arengukava, seejärel otsustas valitsus pikendada tolle lõppenud kava kehtivust veel kolmeks aastaks, kuni aastani 2020, ning pärast seda soikusid asjad päriselt. Haridus- ja teadusministeeriumi eestvõttel koostati keeleteadlaste ja keelepraktikute ning keeleinimesi ühendavate organisatsioonide (sh Eesti Keelenõukogu) osavõtul küll uue arengukava eelnõu, seda arutati korduvalt Riigikogu kultuurikomisjonis ja suures saaliski, aga kuni möödunud neljapäevani polnud midagi otsustatud.

Nii on arengukava kinnitamine valitsuses juba ise saavutus omaette! Ja kui nüüd veel ka arengukava sisulised tegevussuunad päriselus rakendamist leiaksid — aga selleks ju arengukava koostatakse —, siis võime ehk aastal 2035 rahulikuma südamega Eesti keeleasjade ja eesti keele kestlikkuse peale vaadata. Rahulikumaga kui praegu.

Pole saladus, et asja takerdumise taga on olnud poliitilised erimeelsused, ja see pole ka ime, kuna koostatud arengukava pole oma ambitsioonides mitte liiga tagasihoidlik. Aga Eesti keeleline olukord mitmel alal (nt kõrghariduse keelsus, eestikeelse kirjanduse lugemus, keel avalikus ruumis jm) nõuabki otsustavust.   

Eeskätt puudutas poliitiline ummik, millest nüüd on üle saadud(?), eesmärki minna aastaks 2035 üle valdavalt eestikeelsele kooliharidusele: „õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles“. Selle pügala asjas ongi nüüd kaks poliitilist võimalust: kas asutaksegi arengukava eesmärkide poole samme seadma ja aastal 2035 on meil kõik koolid eesti koolid või leitakse muid skeeme, näiteks jäädakse viitama sättele, mis võimaldab eestikeelseks pidada õppeasutust, kus 60% õppetööst toimub eesti keeles. Mõlemal juhul saab aastal 2035 raporteerida, et eesmärk on juriidiliselt korrektselt täidetud. Kumba teed minna, selleks peavad poliitikud muidugi täpselt oskama „kuulata“ ühiskonna ootusi. Kokkuvõttes on see ka päris põnev keeleline ülesanne: kuidas mõista kirja pandud lauseid.

Kuidas see semantikaülesanne lahendatakse, eks saame näha. Praeguseks on igatahes HTMis lõppjärgus eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava koostamine. Keele arengukavagi näeb ette sellise tegevuskava väljatöötamist ja ka elluviimist. Just see viimane on tekitanud erilisi pingeid. Kava võib ju olla, aga kindlasti leidub hulk takistavaid tegureid: pole ju õpetajaid, pole õppematerjale, pole metoodikat ja mida kõike veel pole. Aga alustaks ikkagi sellest, mis on — tahe muuta Eesti kool eestikeelseks.

Eraldi tähelepanu pälvib arengukavas eestikeelse kõrghariduse elujõud. Kõrgharidus kui keele kasutusvaldkondade hierarhia tipp vääribki seda. Ülikoole kutsutakse üles olema aktiivsed ja missiooniteadlikud keelepoliitika kujundajad, töötama välja keele- ja rahvusvahelistumise põhimõtted, mis tagaksid selle, et ükski ainevaldkond ei muutuks pelgalt ingliskeelseks, et välisüliõpilased ja -õppejõud õpiksid eesti keelt, et ülikoolide asjaajamiskeel oleks eesti keel. Selle suunise taga on ühiskonna ootused kõrgkoolidele kui Eesti haritlaskonna taimelavale, aga ka kohalikku keelt kõrghariduses väärtustavad hoiakud Euroopa keele- ja hariduspoliitikas tervikuna.

Peale hariduse keele pööratakse arengukavas tähelepanu teistelegi eesti keele arengu ja kestmise küsimustele, alustades keele staatusest ja eesti keelt väärtustavate hoiakute kujundamisest. Meie õigusruum on küll eesti keelt  toetav ja kaitsev, kuid osakem eesti keele kasutajatena tähele panna omaenda määratut mõju eesti keele ja kultuuri säilimisele ja arengule, tehes nt oma igapäevaseid, sh hariduse ja tööeluga seotud valikuid. Kas kasutame arvutis eestikeelset tarkvara? Kas otsime oma vastloodud ettevõttele eestikeelse nime või eelistame „nooblit“ võõrkeelset? Jne.

Nagu varasemateski on ka uues eesti keele arengukavades väga olulisel kohal eesti keele uurimine, keeletehnoloogia ja digilahendused, keelekorraldus ja oskuskeele arendamine. Eesti keele uurimine ja uurimistulemuste rakendamine nii õppes, keele arendamisel kui ka tehnoloogilistes rakendustes on töö, mida keegi teine meie eest ära ei tee.

Eesti keele arengukava seab peaasjana eesmärgid eesti keele arendamisele, kuid riigi ainsa keelestrateegilise dokumendina hõlmab arengukava ka teiste keelte küsimused Eestis. Siin on eesmärgiks seatud, et Eesti elanikud valdaksid vähemalt kaht võõrkeelt, millest tähelepanuväärselt järeldub, et me ei tohi keeleõppes piirduda üksnes inglise keelega. Riigi, st tema kodanike keeleline võimekus, paljude keelte ja kultuuride tundmine lisab peale üldise kultuurilise avaruse meile kõigile ju ka turvatunnet tänapäeva kultuurikonfliktidest pulbitsevas maailmas.

Arengukava on kantud lootusest, et eesti keel jääb valitsema Eestis. See on meie ainus võimalus.

Ilmunud ajalehes Postimees 16.11.2021