Sõnade tähendustest ning sõnade omavahelistest suhetest paronüümide ja sünonüümide varal kirjutavad Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets ja nooremteadur Lydia Risberg.

Seda, mis on keel, teab arvatavasti iga inimene. Aga kui igaüks peaks välja ütlema, mida ta keele all mõtleb, kuuleks me tõenäoliselt väga erinevaid seisukohti. Küllap nimetataks keelt mõtlemise ja suhtlemise vahendiks, samuti öeldaks, et ta on mingile sama keelt rääkivale inimhulgale ühine. Aga kuidas keel sünnib? Jätame kõrvale Paabeli torni legendi ja keelte keetmise muistendi ning mõtiskleme, kuidas keel sünnib praegu. Inimesed, kes teavad, mis keel on, ja kes ise seda päevast päeva kasutavad, ei mõtle tavaliselt selle peale, et nemad ongi keele loojad. Keel sünnib keelekasutuses, nii ka sõnad ja tähendused. Ja keel ka muutub pidevalt, see tähendab, et sõnade tähendused ja kasutus muutuvad pidevalt. 

Tiit Hennoste võrdles hiljuti sõnu palimpsestiga,^[1] keskendudes oma artiklis kunstiteoste pealkirjade asendamisele uute vastu. Omamoodi ilmekalt haakub tema võrdlusega sõnatähenduste küsimus: ajaloos on püütud ka sõnade mõnesid tähendusi tahtlikult kustutada, aga nagu kohe kirjeldame, ei ole see alati läbi läinud. 

20. sajandi algupoolel, ühtse eesti kirjakeele aktiivse kujundamise ajal, loodi keelt suure kire ja innuga. Tolle aja keelemehed Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski olid paljudes küsimustes raevukalt eri seisukohtadel, ent neid ühendas ühine vaen sõnade mitmetähenduslikkuse vastu. Mõlemal oli oma lahendus sellest vabanemiseks: Aavik laenas uusi tüvesid teistest keeltest (nt soome keelest kiinduma) ja tekitas ka ise tehissõnu (nt mõrv). Veski tegi uusi sõnu, liites meie oma sõnatüvedele erisuguseid tuletusliiteid (nt pakend ja paking, asutus ja asutis). 

Tänapäeva keeleteaduses nähakse keelt teisiti: mitmetähenduslikkus on sõnadele omane, see on keeles ja tema arengus pigem reegel kui erand. Mida vanem on sõna, seda rohkem on tal tähendusi, seda mitmekesisem on tema tähenduste võrgustik. Keele arendamisel lähtutakse pigem sellest, kuidas keel toimib, mitte pelgast teoreetilisest mudelist. Seda suunda on selgesõnaliselt väljendatud ka äsja vastu võetud eesti keele arengukavas (2021–2035), mille punktis 2.6 on öeldud: „Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi.” 

Keeles on palju põnevaid nähtusi, mida keeleteadlased püüavad mõista ja seletada. Üks neist on paronüümid, õigemini nende vahekord sünonüümidega. Pärast kooliaega ei pruugigi me paronüümi mõistega kokku puutunud olla, teame vaid, et on sõnu, mida kasutatakse „vales” tähenduses. Paronüümidekspeetaksegi kujult sarnaseid, tavaliselt samast tüvest saadud sõnu, millel on erinev tähendus, ning mille kasutamisel sageli „eksitakse”. Selliseks on peetud näiteks eesti sõnu enamik ja enamus. Paronüümide loendid erinevad keeliti, näiteks saksa keeles on nende hulgas sõnad etnisch ’etniline’ja etisch ’eetiline’, mida pole eesti keeles paronüümideks peetud. 

Vastupidiselt paronüümidele on sünonüümid kujult erinevad sõnad, mis tähendavad täpselt või väga lähedaselt sama. Näiteks vilepilli mängiva inimese kohta öeldakse nii vilepillimängija kui ka vilepuhuja. Mõni aeg tagasi lisandus vilepuhujale tähendus ’inimene, kes väärtegudest ette kannab’, mis omakorda on sünonüümne sõnaga vihjeandja. Uute tähenduste tekkimine on loomulik nähtus, olgu tõukejõuks universaalsed seaduspärad (nt metafoor), keelevälised (nt laenamine) või keelesisesed asjaolud (nt analoogia). Sama loomulik on keeles variantide olemasolu: väljendusvõimaluste rohkus annab keelele maitse ja vürtsi. 

Milles siis seisneb paronüümide probleem? Teame hästi, et kooliõpilased ja täiskasvanud, nii eesti keelt emakeelena kõnelejad kui ka seda võõrkeelena õppijad, on olnud kimpus sõnapesadega enamik ja enamus, eri ja erinev, järele ja järgi, õieti ja õigesti ning vahel, vahest ja vast. Paronüümide omandamist on kooliõpetuses seostatud keelenormidega.^[2] Kui sünonüümid on keeles loomulik nähtus, siis paronüümid on enamasti kunstlikult loodud – esmajoones 20. sajandi esimesel poolel, eesti kirjakeele aktiivse kujundamise ajajärgul. Nõnda sooviti täpselt edasi anda oskuskeele mõistete nüansse. Osaliselt kandus sama soov ka üldkeelekorraldusse, kus sõnade tähendusi 1920.–30. aastatel eristama hakati, lisades vastavaid juhiseid õigekeelsussõnaraamatutesse ja kooliõpikutesse. 

Nüüdseks on möödunud piisavalt palju aega, et vaadata, kas keel on või ei ole sellise suunamise järgi muutunud. Uurimustest on selgunud, et tegelikus keelekasutuses pole need eristused juurdunud. „Sobimatud” tähendused on endiselt ülekaalukalt või väga suurel määral käibel: näiteks kasutatakse sõna vast enamasti just tähenduses ’ehk, võib-olla’, nagu ka sõna enamus tähenduses ’suurem osa’. Üksnes sõna õieti kasutatakse tähenduses ’mitte valesti’ märgatavalt vähem kui tähenduses ’õigupoolest’, aga ära kadunud pole seegi. 

Sellel on mitu põhjust, aga olulisim on ehk see, et kõik need sõnad on loomulikus keeles olnud sünonüümid, mis käibisid keeles sõbralikult kõrvu. Ka A. H. Tammsaare on arutlenud mõnede sõnade üle, et kas laps ikka oskab neid „õieti tarvitada”. Samuti on selge, et paljudel keelekõnelejatel on mõnesid suunatud tähenduseristusi keeruline mõista, sest vahed ongi liiga väikesed. Võimalik, et need polegi „päris” vahed, vaid pigem ühe ja sama tähenduse eri tahud. Näiteks paari enamik ja enamus puhul ei ole kuigi kerge eristada ’suuremat osa’ ja ’arvulist ülekaalu’. Selline külgnevus või kattuvus on sõnatähenduste maailmas tavaline. 

Kokkuvõttes võib öelda, et osa paronüüme käituvad meie keeles endiselt sünonüümidena, nagu see ajaloos kogu aeg on olnud. Katse üldkeele paronüümide tähendusi keelest kustutada pole õnnestunud. Paronüümid pole palimpsestid – nende tähendused elavad keeles edasi. 

Lisalugemist

• Lydia Risberg, Margit Langemets 2021. „Paronüümide probleem eesti keeles” – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 903–926.
• Lydia Risberg, Margit Langemets 2021. „Kas paronüümid või sünonüümid?” – EKI keelenõuanne, 12.12. https://portaal.eki.ee/avalehe-uudised-taisloend/3798-2021-12-13-09-18-22.html