Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetuse juhataja Alo Raun kirjutas 12. märtsil avaliku kirja: Aitab piinlikest olukordadest, aitab teietamisest. Hakakem üksteist sinatama! Täna sai Alo Raun Arvi Tavastilt vastuskirja

Hea Alo, me ei ole küll varasemast tuttavad, aga su sinatamise-ettepanek rõõmustas mind väga. Olen ju samuti jälginud inimeste kasvavat julgust suhtlemisel ja barjääride järkjärgulist langemist. Süda läheb soojaks, kui must kolm korda noorem ettekandja küsib “Mis ma sulle toon?” või spordipoe müüja hõikab riiulite vahelt “Ütle, kui sul abi vaja on.” See jätab mulje, et ma kuulun, olen oma, sotsiaalset distantsi minuga ei peeta vajalikuks vähemalt rõhutada. 

Formaalsemates olukordades samamoodi. Kõigil mu viimasel ajal käidud tööalastel koolitustel on osalejaid küsimata sinatatud. EKIs ja tema naaberasutustes muidugi sinatame. Keeleteadlased omavahel sinatavad (tõsi küll, mõne hästituntud erandiga). Teietavat tarkvaraarendajat, disainerit või turundajat oleks juba päris keeruline ette kujutada. Ka kirja koopiareal oleva Liinaga oleme tema ametisseasumisest saadik sinatanud loomulikult ja ilma mingi eraldi kokkuleppeta, nagu ka kahe eelmise ministriga. Nii on kiirem ja tõhusam, aga ühtlasi ka sõbralikum ja rahulikum. 

Samas, nagu ilmekalt näha su ettepaneku kommentaariumist, ei ole sinatamine meeltmööda kaugeltki kõigile. Ja see on okei. Põhjusi võib olla erinevaid, mõnikord teadvustatud, enamasti teadvustamata. Isegi lihtne harjumus on ju igati pädev põhjus. Keel on konservatiivne valdkond, mille loomulik muutuminegi häirib inimesi, rääkimata siis veel pealesunnitud kokkulepetest. 

See loomulik muutumine ongi mu sisuline vastus su ettepanekule. 

Ükski direktor ega minister ei saa keelt käsu korras muuta. Ka kokkuleppimine ei tööta niimoodi ülevalt alla. Kui inimest sinatamine solvab, siis me ei saa kuidagi kokku leppida, et ühest hetkest enam ei solva. Teda solvab ja see on tema valik. Iga inimene on vaba otsustama, kuidas oma emakeelt nii kõnelda kui ka mõista, sealhulgas kuidas suhtuda sinatamisse. Keel loksub tasapisi paika kui nende otsuste kokkuvõte või üldistus. Ja muidugi muutub see üldistus ajas, kuna inimeste valikud muutuvad. 

Sinatamine ongi üks selge ja lihtne näide keelemuutuse mehhanismi kirjeldamiseks. Pikka aega mõistis ajalooline keeleteadus keele muutumist nii, et kõigi kõnelejate keel muutub kuidagi üheaegselt, aga samas liiga aeglaselt, et seda vahetult jälgida. Tänapäeval kättesaadavate täpsemate andmetega see arusaam enam kooskõlas ei ole. Andmetest näeme, et muutused levivad inimeselt inimesele, kusjuures ühe inimese ümbermõtlemine teietamiselt sinatamisele käib suhteliselt kiiresti. Seega pole mitte nii, et ühtne keelekollektiiv otsustab korraga sinatama hakata, vaid on kaks eraldi kogukonda, ja inimesed liiguvad ükshaaval teietajate omast sinatajate omasse. Paraku järeldub siit ühtlasi suurem varieeruvus muutuse ajal – ehk just su mainitud häiriv segadus. Kunagi ei tea, kumba seltskonda see konkreetne võõras just praegu kuulub. 

Paradoksaalsel kombel näitab segaduse olemasolu seega, et segaduse pärast ei ole mõtet muretseda. Muutus juba toimub. Ka keelesüsteem ise ei salli segadusi, vaid käivitab nende kõrvaldamiseks oma väga kõrge iseorganiseerumisvõime. Kuhu suunas praegune segadus laheneb, ei ole ette teada, aga kuidagi ta laheneb igal juhul. See on üks elusa keele võlusid. 

Küll aga saaks sellest keelemuutuste mõistmise viisist tuletada rusikareegli, kuidas vähendada piinlikke olukordi su ettepaneku järgimisel. On ju teada, et igasugused muutused levivad noorte hulgas pigem varem ja kiiremini kui vanade hulgas. Kas oleme äkki sealmaal, et (peaaegu) kõik noored on sinatajate kogukonda üle läinud, mistõttu nende sinatamine peaks üsna tõenäoliselt olema ohutu? Jääb muidugi küsimus, et kui noor on noor. Kogemuse ja kõhutunde alusel pakun lugeda selles mõttes nooreks need, kes said täiskasvanuks umbes koos Eesti vabanemisega või juba vabas Eestis. See on põlvkond, kes pole ehtsat teietavat ühiskonda päriselt näinudki. Sünniaasta mõttes tähendab see 1960ndaid. Seega võiksime suhteliselt julgesti sinatada neid, kes on silma järgi sündinud 1960 või hiljem. Kes on tegelikult vanemad, saavad siis võtta võimalikku sinatamist kui komplimenti oma hea väljanägemise teemal. 

Kindlasti ei pooldaks ma ühegi väljendusvahendi ärakaotamist eesti keelest, isegi kui see võimalik oleks. Praegu saab “sina” ja “teie” eristuse abil väljendada mingit osa kõneleja kavatsusest, olgu see siis austus, sotsiaalse distantsi rõhutamine, ebakindlus kõnelejana või teadmatus kuulaja eelistusest. Ka rootsi keeles on varasemad keerukad pöördumisviisid endiselt alles ja harvadel juhtudel isegi kasutusel, näiteks pöördumisel kuningliku perekonna poole. Eriti tasub tähele panna, et ni-vorm ehk teietamine (mis enne sealset reformi oli üllataval kombel hoopis halvustav) on viimasel ajal hakanud moodi tagasi tulema, kusjuures seekord viisakas tähenduses. 

Las see eristus jääda võimalusena alles ka meil. Kuidas seda kasutada, on muidugi eraldi küsimus. Näiteks mina palun end kõigil sinatada. Ka ise sinatan alati, kui on vähegi alust uskuda, et see võiks kuulajale sobida. Loodetavasti julgustab su ettepanek samamoodi tegema vähemalt mõnda inimest, kellele see muidu oleks natuke hirmus tundunud. Iga sinataja nihutab tasakaalu küll vaid hästi natukene, aga küll me lõpuks kõik koos selle laeva ära pöörame.

Arvi Tavast, EKI direktor

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 18.03.2022.

Samal teemal: Randpere vs. Tomusk: sinatamine kui sõbralikkuse avaldus või hoopis märk kehvast lastetoast?