Suvi on käes ja kõik Eesti nurgad on jälle rohkem rahvast täis. Koroonaajal selgeks saanud kaugtöö on viinud eestlased taas ka rohkem hajali elama. Aina enamad seostavad end anonüümsevõitu suurte linnade asemel paikadega, kus asub suve- või ka uus päriskodu.

Mõnikord on selle taga päritolu ja juured, teinekord aga tullakse ja armutakse, sest kesk puhtamat õhku ja rahulikumat olemist lihtsalt tundub hea. Meil on vanad, uusvanad ja päris uued mulgid ja setod, võrokesed ja virulased, hiidlased ja saarlased, Peipsiveere ja Lääneranna rahvas.

Ühes sellega on üha suurema hoo sisse saanud ka vahepeal peaaegu hääbunud paikkondlike keelte taastärkamine. Inimene ikka tahab kuuluda, olla omadega isemoodi ja oma (vastse) identiteedi üle uhke.

Järjest rohkem otsitakse võimalusi saada kokku, et õppida ja õpetada kodukoha põlist keelepruuki. Luuakse omakeelseid huviringe ja lasteaiarühmi, küllap varsti ka kooliklasse. Saaremaa Gümnaasiumi õppekavva on lisatud lausa saarlaseks olemise ehk saarluse kursus, millest osa on pühendatud ka saare keele õppimisele.

Tallinnas võib kergesti ununeda, et veel sada aastat tagasi räägiti kõigis Eesti otstes isemoodi. Nüüd näikse see vaikselt tagasi tulevat. Ka riigikeelt kõneldes vürtsitatakse oma ütlemisi piirkondlike väljenditega ning oma kogukonna liikmetega vesteldes minnakse meeleldi omakandi keelepruugile üle.

Mida sellest arvata? Keeleuurijatena jälgime seda keelerikkuse tõusulainet suure akadeemilise huviga, aga ka rõõmsa meelega.

Nõukaajal käis murrete tõrjumine

Kunagi leiti, et igas külakoolis tuleb lastele eesti kirjakeel kasvõi poolvägisi selgeks õpetada, et Eesti Vabariik üldse toimida saaks. Nõukogude ajal süvenes murrete tõrjumine lausa äärmusteni. Aga sellest on aastakümneid möödas.

Nagu uuseestlasest keeleuurija Axel Jagau hiljuti kirjutas, on eesti keel praegu suurkeel. Võimatu on ette kujutada, et võrokesed ei saaks harjukatest aru, või vastupidi. Hirm, et keeleline varieeruvus eesti kirjakeelt vankuma paneb, on seega asjatu ega tohiks enam meie otsuseid varjutada.

Kohalike keelepruukide õppimist ja ladusamat kõnelemist toetavad omakorda järjest hoogsamalt ilmuvad aabitsad ja õpikud. Eesti Keele Instituudis oleme koostöös Tartu Ülikooli ning kohalike keele- ja kultuuriinstituutidega andnud välja mitmeid piirkondlikke murdesõnastikke ja koostame neid üha edasi.

Paikkondlike keelte omanäolisusest on mitmeti kasu. Puhtemotsionaalselt tugevdab ja süvendab see kohaidentiteeti ning teatud mõnusat kodukandipatriotismi. Kui inimesed on oma juurte või uue leitud identiteedi üle uhked, siis aitab see kaasa ka püsivamale hajali elama asumisele ning ühtlasi kohalikule ettevõtlusele. Mitmed tootjad ja turundajad ongi juba selle niši avastanud. Piirkondlikke väljendeid ja kohanimesid leiab toidukaupade nimedest, rõivaesemetele trükituna, ürituste pealkirjadest, liinibusside külgedelt jne.

Ühiskeel võidab mitmekesisusest

Elavatest iselaadi piirkonnakeeltest võidaks ka eesti ühiskeel. Kiiresti muutuv maailm vajab pidevalt uusi sõnu või ütlemise viise, et mitmekesist ilmaelu saaks eesti keeles täpselt kirjeldada ja hoomata.

Mida rikkalikum on eesti keel või eesti keelte pere, seda rohkem on meil aktiivseid sõnatüvesid ja väljendeid, millest inspiratsiooni ammutada ja mida keele arengu ehituskividena kasutada. Paigakeelte taastärkamine võiks tuua selle keelevaranduse elavamasse käibesse ja täiendada ka ühiskeele nii-öelda tööriistakasti.

Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu on öelnud, et murded avavad eesti keele olemust palju sügavamalt kui kirjakeel. See ilmneb näiteks loodussõnavara rikkalikus varieeruvuses. Kõik sõnad, tähendused ja nüansid ei ole kirjakeelde mahtunud. Kirjakeel on tööriist, mis on võimaldanud kõigile ühise keeleruumi loomise. Samas võib ühisesse keeleruumi mahtuda ära suisa mitu kirjakeelt.

Hea näide on peaaegu naabrite juurest võtta. Norras on kirjakeeli kaks, samas kui rahvas kõneleb hoopis murdekeeli – ja see on igati soositud. Murrete kokkusulamine on seal olnud visam, sest mägine maa lahutas ja iga fjordi ümber räägiti isemoodi.

Tänapäevaks on norra keelepruugid muidugi rohkem ühtlustunud. Kaks kirjakeelt, bokmål ja nynorsk, kujunesid välja aja jooksul. Kõneldes kasutatakse aga just murdekeeli, igaüks oma kodukandi keelt. Nii et norralased oskavad kas aktiivselt või passiivselt suurel hulgal keelevariante. Selline lahendus ei saa keelemaastikku kuidagi vaesemaks muuta, vastupidi.

Vaevalt Eesti keelepilt saja aastagagi taas niivõrd kirjuks muutuks. Aga kui aina rohkemad räägivad mingil moel isemoodi, samas teistele arusaadavalt, siis teeb see eesti keeleruumi mitmekesisemaks ja põnevamaks ning teatud mõttes ka eesti maailma suuremaks. Võiksime tõsta murdelise kõne ja kirja au sisse, igal juhul seda mitte tõrjuda (nagu kohati kahjuks endiselt ette tuleb).

On meie valik – kas unustada või elavdada. Miks mitte omakandi keelega uhkustada! Norra näide kinnitab, et ühiskeel sellisest mitmekesisusest ei kaota, vaid võidab. Ning näha on, et ummamuudu või omaede keelepruuk on miski, mida hingetoitu ihkav digiajastu eestlane otsib ja leiab. Ka keeleteadlase vaatest saab soovida ainult teravat kõrva ja leidlikku keelelusti.

Tiina Laansalu

teadusjuht, keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakonna juhataja

Artikkel ilmus Maalehes 28.07.2022.