Poole sajandiga võivad kaduda kohanimedest pea pooled
Kohanimed näitavad, milliseid kohti inimesed enda ümber oluliseks peavad. Nimede säilimist ja kadumist uurides saab teada, kuidas on vajadus kohtade nimede järele ajas muutunud ning miks vaid alla poole nimedest 50 aastaga alles jääda võivad.
Sageli huvitab meid, mida üks või teine kohanimi tähendab. Selle kõrval oleks põnev teada ka seda, millised kohad endale üldse nime saavad ja kui hästi või halvasti need nimed püsivad. Mitte iga koht looduses ei pruugi vajada eraldi nimetamist. Nimi antakse vaid nendele paikadele, mis on inimese jaoks olulised ja eristamist vajavad. Mida liigendatum maastik, seda rohkem on kohanimesid, kirjutab Eesti Keele Instituudi nooremteadur Marit Alas.
Oma doktoritöös uuringi seda, kuidas ja miks on kohanimed Lahemaal Vergi poolsaarel viimase paarisaja aasta jooksul tekkinud, säilinud, vahetunud ja kadunud. Sellist kohanimede muutumist saab uurida vaid siis, kui on olemas eri ajajärkude andmestik. Ise olen välitöödel kogunud tänapäevase materjali, mida võrdlen Eesti Keele Instituudi kohanimekogudega ja ajalooliste kaartidega alates 18. sajandist.
Vergi poolsaarel on ajalooliselt tegeletud kalastuse, meresõidu ja laevaehitusega. Nagu ikka, on meremeestel olnud tarvilik tunda merepõhja ja maamärke. Lahemaal on tulnud arvestada rohkete rändrahnudega. Nime on saanud siiski vaid need kivimürakad, mis inimeste jaoks mingil moel tähtsamad on.
Näiteks pidi merelt tulles alati jälgima rannikumeres asuvat Ämmakivi ja Äiakivi, et neile paadiga otsa ei sõidaks. Nii nagu kivid on looduses väga püsivad, säilivad ka nende nimed üldiselt hästi. Sellele aitab kaasa asjaolu, et kivirahnudega on alati seotud rohkesti pärimusjutte. Metsateele jääva Visakivi juurde käib lugu, et kivi on visa ja jaksab kanda jalga puhkavaid kalamehi koos nende kalakoormaga. Kuigi kivi ongi visalt siiani vastu pidanud, peitub kivinime algupära tõenäolisemalt rannikumurdes, kus sõna visa tähendab ühtlasi kala verd.
Lisaks kivinimedele on teistest püsivamad mereäärsete kohtade nimed. Näiteks Natturi neeme juures asuva laiu nimi Älvi saar esineb juba 18. sajandi lõpu kaartidel. Ka Haljala murraku sõna älv, mis tähendabki saart, viitab arvatavasti sellele, et tegemist on vana nimega.
Rannarahvana on põllumajandusega seotud nimesid kasutusel olnud vähe. Varasemas materjalis esineb mõningaid heinamaa- ja karjamaanimesid (Ale heinamaa, Laduniit, Ühtene koppel) ning väga vähe põllunimesid (Allõu, Pikk põld). Tänapäevaks on need pea kõik kadunud ja uusi pole asemele tulnud, sest piirdutakse pigem väikeste peenramaadega, millele ei peeta vajalikuks eraldi nime anda.
Nõukogude okupatsioon mõjutas kogu eelnenud eluviisi. Traditsioonilise elu järjepidevus katkes, kogu piirkond muudeti kinniseks piiritsooniks, mida kontrollisid piirivalvurid. Merele sai minna vaid lubadega kindlatest sadamatest ja kohalikel elanikel isiklikke paate enam olla ei tohtinud. Kuna inimestel ei olnud võimalik mere äärt kasutada nii nagu varem, hääbus palju mereäärsete väikeste kohtade nimesid.
Uus elukorraldus tõi kaasa ka uusi nimesid. Põlise Koltsi talu maadele rajati Nõukogude ajal raketibaas. Kohalikud hakkasidki seda piirkonda Raketibaasiks kutsuma. Eesti Vabariigi taastamisega raketibaasi tegevus lõppes ja praeguseks on alles vaid sõjaväelinnaku hoonete varemed. Piirkonda tähistab aga endiselt nimi Raketibaas või kunagise talunime järgi Koltsi raketibaas.
Minu uurimistöö senised tulemused näitavad, et vaadeldud perioodil kaob iga poolesaja aasta järel nimedest natuke alla poole ja samas suurusjärgus jääb neid ka alles. Uued tänapäeval lisandunud nimed moodustavad kõigist kohanimedest umbes kümnendiku.
Kohanimede säilimist mõjutavad keelevälised tegurid, nagu maastik, maakasutus, ühiskondlikud olud, kultuurilised eripärad ja iga inimene ise. Äärmuslikul juhul, nagu näiteks sõda, ei ole välistatud kogu senise nimevara hävimine. Seetõttu on väga oluline ka tänapäeval meie kohanimevara süstemaatiliselt koguda, talletada ja edasi anda, et me oma nimevarandusest ilma ei jääks.
Marit Alas on Eesti Keele Instituudi nooremteadur ja lingvistika doktorant Tallinna Ülikoolis. Oma uurimistöös keskendub ta kohanimede püsivuse ja vahetumise uurimisele. Huvi nimeteaduse vastu tekkis Maritil juba ülikooli alguses, kui seminaritöö jaoks tuli Saaremaale kodukanti kohanimesid koguma minna. Kui varem on Marit vaadelnud just Saaremaa kohanimede säilimist ja muutumist, siis praegu on tema põhirõhk põhjarannikul Lahemaal asuva Vergi poolsaare kohanimede varieerumise uurimisel.
Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril 2023.