Üks igale keelele hädavajalikke valdkondi on arvsõnad, kus võib märgata nii arhailisi kui ka innovaatilisi jooni. Meie algupärane ja huvitav sõnarühm on teistkümned: üksteist ja kaksteist kuni üheksateist.

See on kõigile läänemeresoome keeltele omane liitarvsõnade moodustamise viis, mis põhineb loendamisel. Üheliste lõpul seisis kümme ja sealt edasi loendati kümnekaupa edasi. Üksteistkümmend oli juba „üks teisest kümnest“, pärast teistkümneid ja kahtkümmet jõuti kolmandasse kümnesse.

Nagu pärast kümmet tuli üksteist, nii tuli pärast kahtkümmet ükskolmat (21), st üks kolmandast kümnest, üks neljat (31) oli üks neljandast kümnest. Lihtne ja loogiline.

Rahvale oli niisuguse loendamine väga suupärane. Veel 150 aastat tagasi oli tavaline, et loom maksis näiteks viis rubla kolmatkümmend (25 rubla) või et poiss oli pool kolmat teist kümnet aastane (12 ja pool aastat vana). Ometi oli see ladus süsteem siis juba kaduvikuteel.

Uued numbrid ja uus lugemine

Kirjakeelde oli 18. sajandil ilmunud kakskümmend-üks-tüüpi loendamine, mis tuli senise üks kolmat-malli kõrvale ja hiljem asemele. Siinkohal peab silmas pidama kaht asjaolu.

Ülemineku üks põhjus oli kirjaoskuse laialdasem levik ja Euroopa kirjakultuuri mõju. Võõrkeeltest tõlkimisel sugenesid eesti kirjakeelde tõlkelaenudena uued väljendid, mis hakkasid rahva keelekasutust mõjustama, liiati kui tekste loeti valjusti ette.

Indoeuroopaliku kakskümmend-üks-malli eesti keelde juurutamisel tulevad arvesse ladina (viginti unum), rootsi (tjugoett) ja vene (двадцать один) keele eeskujud.

Ent lisaks mängis tähtsat rolli seegi, et Euroopas tulid juba varem, 16.–17. sajandil käibele araabia numbrid seniste Rooma numbrite asemel. See tähendas põhimõttelist pööret, sest uued olid numbrid ja neid tuli ka uutmoodi lugeda.

Kui varem oldi harjutud kirjapildiga, kus kümne (X) järel tulev üksteist (XI) näitas teise kümne algust ja XXI näitas kolmandasse kümnesse jõudmist, siis araabia numbritega tähistatud arvusid hakati lugema järjest, nt 23 = kakskümmend ja kolm. Tegu oli üleminekuga positsioonilisele arvusüsteemile, kus iga numbri tähendus oleneb tema asukohast arvus.

Aga see üleminek oli pikaldane ja paistab hästi välja meie kirjasõnast. Kui 16. ja 17. sajandi väljaandeil on ilmumisaasta märgitud üldiselt Rooma numbritega, nt Wanradti-Koelli katekismuse oma MDXXXV, „Agenda parva“ MDCXXII, siis 17. sajandist ilmuvad trükistele juba ka araabia numbrid, nt Heinrich Gösekeni „Anführung zur Öhstnischen Sprache“ – 1660, „Uus Testament“ – 1715, „Piibli Ramat“ –1739.

Kuhu jäi ükskümmend üks?

Tulid araabia numbrid ja võimust võttis kakskümmend-üks-tüüpi loendamine. Aga erandlikult jäid alles ka teistkümned. Ei tekkinud sinna ükskümmend üht ega ka ükskümmend kaht, olgugi et kakskümmend üks ja kolmkümmend kaks olid võimalik eeskuju.

Pealegi paistab asi olnud sedamoodi, et Rooma numbrid ei kadunud keelde jälgi jätmata. Siit-sealt on rahvakeelest talletatud näiteid, kus arvu väljendatakse järgmisest suuremast arvust puudu või vajaka olemise kaudu (nagu näiteks Rooma IX või XC): kaks vajak kakskümmend (18, Hiiumaa), ütte vaia nelikümmend (39, Tartumaa); kaks nädala jäi `oastast vajaka (Torma); ütte vaja saa kolmkümmend (129, Seto); pool kuuest vajak (kell on 5.30, Anseküla).

Kui Rooma numbrite jäljed eesti keeles on tuhmunud ja vajavad uurijasilma, siis kakskümmend-üks-tüüpi loendamine on seevastu tavaline ja igapäevane. Nii tavaline, et vajab juba meeldetuletamist, et tegu on heiastusega kaugest ajast, kui araabia numbrid meile kasutusele tulid.

PS. Kui kirjakeelest oli üks-kolmat-mall juba ammuilma kadunud, siis rahvakeeles esines seda veel pikemat aega, eriti kui tegu oli – näiteks kalade – tükikaupa ülelugemisega. „Ruttu-lugemiseks“ olid lühemad vormid suupärasemad ja otstarbekamad.

Võiksime siin paralleeliks tuua meie endi „ruttu-lugemise“, kui on tegu kümnetega ja kui kümmend-sõnast saab hõlpsasti „kend“: kakskend, kolmkend, nelikend jne. Kas kend-sõnad (kui kiire lugemisega loomuldasa kaasnevad vormid) võetakse kunagi edaspidi ka sõnastikesse ja grammatikatesse, näitab aeg.

Loe lisaks

• Jüri Viikberg. Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 5, lk 417−437.
• Kaisa Häkkinen. Suomen lukusanasysteemin historiaa. – Sananjalka 35. 1993, lk 7−22.
• Rätsep, Huno 2003. Arvsõnade päritolust eesti keeles. – Oma Keel 2003, nr 2, lk 11–21.
• Tiik, Leo 1972. Arvudest eesti keeles endisest nüüdseni. – Keel ja Kirjandus 1972, nr 1, lk 28–34.

Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Jüri Viikberg

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 01.02.2023