Sõnadega, mille väline kuju ja tähendus “üksteisele lähedal seisavad”, kipub ikka keeles asju juhtuma, kinnitas EKI juhtivleksikograaf Margit Langemets “Keeleminutites”.

Inimesed tükivad neid sõnu segi ajama, ära vahetama, üks võib teist tagasi tõrjuma hakata. Nõnda arvas 1923. aastal ajakirjas Eesti Keel keeleteadlane Andrus Saareste, kes tol korral harutas sõnade käsitama ja käsitlema vahekordi. Samas loos mainib ta veel hullemat paronüümipundart, viiepealist sõnahüdra esitama-esitlema-edustama-esindama-esildama.

Esitama-pesa on eesti keele kasutajatele ja korraldajatele toonud nii meelehärmi kui ka võidurõõmu. 1919. aastal on soome keeleteadlane Lauri Kettunen lausa kiitnud eesti keeleuuendust selle eest, et “sõnadele vägivaldselt uued tähendused antakse” ehk päid raiutakse, ehkki põhimõttena ta seda sugugi ei pooldanud. “Hädakorrana” pidas ta silmas sõna esitama.

Tänapäeval tunneme tähenduses ‘kellegi eest või volitusel tegutsema’ eeskätt sõna esindama, ent 100 aastat tagasi troonis ses tähenduses just esitama.

Omal ajal toodi võõrsõna representeerima (saksa vertreten ‘esindama’) eesti vasteks keelde esitama, mis Kettuse meelest oli jõudnud juba koduneda. 1920-ndate (ja varasemas) keelepruugis näemegi lauseid nagu Kas meie maapäev on küllalt õigustatud Eesti rahwast esitama või Amerikat ja Jaapanit esitawad nende riikide saadikud Parisis. Käibel olid ka tuletised esitus ‘esindus’ ja esitaja ‘esindaja’, näiteks lauses Soome esitaja Lätimaal. Noor-Eesti seltskond soosis sõnu edustama ja edustaja, kasutusel olid needki, aga tunduvalt vähem: Preisi hariduseminister Schmidt edustas sel aktusel Saksa riigi walitsust; Jaapani edustaja nõudis Marshall saari. Tänapäevane sõna esindama tollases ajakirjanduses sama hästi kui puudus.

Seekõrval hakkas sõna esitama lähenema sõnadele esitlema ja esinema, hõivates hõlpsalt tähenduse ‘(avalikult) ette kandma’ (saksa vortragen), näiteks lauses Koor esitas mõned Wäike-Wene soldati laulud. Sedapuhku oli Kettunen nõus, et keeleuuenduse nõue vahetada ametlikult esitama tähenduseks ‘ette kandma’ saaks parandada tähenduseksituse, “mis keele lonkama jättis”, kui leida tähendusele ‘esindama’ sobiv vaste. Kahjuks jäi edustama hätta tähenduse ‘esindama’ valdamisega, nii hätta, et abiks pakuti koguni varianti eestama (seletusega ‘kellegi eest olema’). Johannes Aavik oli 1920. aastal välja pakkunud sõna esindama, aga seda pidas Kettunen ebakohaseks, sest seostunuks liigselt esitama-ga. Johannes Voldemar Veski pidas omakorda just edustama-varianti kehvaks, sest seostuvat ‘edasi viimisega’, ent toetas 1920. a Aaviku pakutud sõna esindama.

1925. aastal Veski koostatud ÕS-is ongi tähendused “ametlikult” lahutatud kahe sõna vahel: esitama tähendab ‘ette kandma, ette panema’ ning esindama tähenduseks on antud saksa vertreten (ehk ‘esindama’).

Tänapäeval on sõnal esitama ikkagi mitu tähendust (vt EKI ühendsõnastikust), ent tähendused ‘esindama’ ja ‘esitlema’ on unustusehõlma vajunud. Viiepealisest sõnahüdrast on ametnikukeeles üllatuslikult uue hingamise saanud sõna esildama (‘ettepanekut tegema, ette panema’), mis näib vajavat tähendusvarjundit ‘esildist tegema’. Üldkeeles aitab sõna esitama hädast välja selgi puhul.

Võib üksnes oletada, kas tähenduste kinnistumisele aitas kaasa nõue “tähendus ära vahetada” või rahva loomulik keelekasutus, mis õnneliku juhusena seda toetas. Oleks väga põnev teada!

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 27.02.2023.