Küsimus oma rahvuse kohta võib tekkida igal eestlasel, kelle perekonnanimi pole arusaadava tähendusega, nagu Rebane, Kuusk või Ojaveski. Tegelikult ei näita ühelt poolt eestikeelne nimi alati eesti päritolu ega ka vastupidi – eestlase võõrapärane nimi ei viita enamasti võõrpäritolule.

Eesti perekonnanimede ajaloos on mitu kihistust, mis on mõjutanud seda, kas nimi näeb välja eestipärane või mitte. Mõned nimed on tagasi viidavad 16. sajandisse, väga harva kaugemale. Sellistel puhkudel saab enamasti jälgida küll nime, aga mitte selle kandjate päritolu.

Näiteks sai üldise perekonnanimede paneku ajal 1820. aastate esimesel poolel üks Tartumaal Puurmani mõisa Ojaküla külas elav perekond endale Rootsiküla talu järgi perekonnanimeks Roots. Nad olid sinna tallu elama asunud alles paarkümmend aastat varem Saarepera talust. Seega esiteks puudus neil varasem seos Rootsiküla taluga. Teiseks, kui nad oleksid olnud ka selle talu põliselanikud, saaksime nende päritolu tõendada heal juhul vaid põhjasõjani, sest Kursi kirikuraamatud, kus selle kandi elanike sugulussuhted kirjas on, algavad 1750. aastast. Põhjasõja ajast läheb aga kohanimi veel üle saja aasta tagasi: 1582. aastast on teada sealne Rootsi külanimi (Roczy).

Sellega oleme jõudnud ka kirjalike ülestähenduste algusesse, kuid rootslasteni mitte. Võib vaid arvata, et nimi jõudis Puurmani kanti mõne rootslase või Rootsi alla kuulunud Soomest pärit soomlase kaudu või rändas sinna hoopis Eesti rannarootslastega asustatud alalt.

Veelgi otsesemalt rootslastele viitavad perekonnanimed Rootsimees või Rootslane võivad heal juhul olla tagasi viidavad 17. või 18. sajandil Rootsi armees teeninud eesti talupojani, kes sellest oma hüüdnime sai, kuid mitte Rootsis elanud esivanemateni. Järjepidevad andmed sugulussuhete kohta on olemas enamasti alates Rootsi aja ehk 17. sajandi lõpust. Varasemate nimede puhul ei saa me välja uurida, kas kandjad andsid neid edasi koos sugulussuhetega või mitte.

Eestlaste perekonnanimed – põliselt globaalsed

Võõrastele rahvastele viitavaid perekonnanimesid on meil palju. Sagedased on perekonnanimed Vene, Venelane, Läti, Lätlane, Lätt, Soome, Poola, Poolak, Poolakene jne. Neist viimane tähistas varem üldiselt ka katoliiklast. Paljud sellised perekonnanimed on tekkinud samasuguse nimeketi tulemusena: üksikisikult kandus hüüdnimi kohale (enamasti talule), kohanimi sai hiljem omakorda perekonnanime aluseks.

Eesti perekonnanimede hulgast leiame ka mõningad lausa võõrad kohanimed, millel nende kandjate ega Eestigagi ajaloolisi seoseid pole, vaid mis on märgid kultuuriimperialismist. Näiteks kuulusid ühele põlise Uexküllide suguvõsa harule 1835. aastal, kui Põhja-Eestis üldine perekonnanimede panek aset leidis, viis mõisa: Haimre, Jädivere, Nõlva, Nurtu ja Valgu. Sealsete talupoegade nimede hulgas torkavad silma teiste omapäraste kõrval Šotimaa Orkney saarte järgi saadud perekonnanimi Orknei, vanas testamendis esinev Ida-India nimi Owir (tänapäeval Oviir) ning Krimm ja Amerika, mis selgitust ei vaja.

Vahest ei tule nende perekonnanimede kandjatel või nende järeltulijatel pähe paigutada nendesse kohtadesse oma esivanemaid. Selleks poleks ka sugugi põhjust: nimeandjad võtsid need koos paljude teistega ühest esimesest populaarteaduslikust eestikeelsest raamatust, Otto Wilhelm Masingu koostatud „Pühapäeva vahelugemistest“ (1818).

Praeguselt Raplamaalt leiame teisegi koha, kuhu paistavad olevat sisse rännanud paljud lääneeurooplased, sest Vahakõnnu, Lellapere ja Järvakandi mõisas kandsid talupojad nimesid Hamburg, Lübeck, Rostok, Bristol, London, Lieverpohl, Portsmuth jt. Nendegi perekonnanimede päritolu selgitamisel ei maksa vaadata kaugemale kohaliku mõisniku raamatukogust või tema rännakutest. Kõik need sadamalinnad olid nähtavasti tuttavad mõisnik Otto von Taubele või vähemalt mainitud mõnes tema Baltimaade suurimas raamatukogus leiduvas teoses, näiteks tema tädimehe Adam Johann von Krusensterni reisikirjades.

Briti peaminister Eesti taluperes

Kui läheme kaugemale otsestelt viidetelt võõrastele rahvastele ja kohanimedele meie perekonnanimedes, on Eesti ajaloost teada saksakeelsete nimede rohkus. Mõnes mõisas pandi talupoegadele ainult saksakeelsed perekonnanimed. Nimeandjate hulgas leidus kindlasti üleolevat suhtumist või hoopis heatahtlikku patroneerimist-kultuuritoomist. Naljatlevad nimed Blumwerk „lilleseade“, Sitronlich „sidrunlik“, Freybusch „igaühe (üldkasutatav) mets“ näitavad vahest esimest.

Teist suhtumist kajastavad ehk laenatud nimed, nagu Briti esimese peaministri järgi pandud Walpole, Saksa 18. sajandi tuntud ajalooprofessorite järgi pandud Winkelmann ja Gatterer või O. W. Masingu seatud tuntud satiiri „Päts“ (Vändra metsas Pärnumaal…) autorilt laenatud perekonnanimi Gellert. Loodetavasti ei tule eestlastel pähe otsida oma sugulust nende nimede esimeste kandjatega.

19. sajandil tuli meil saksakeelseid perekonnanimesid mõnevõrra juurdegi, sest sotsiaalsel redelil kõrgemale turnimisega kaasnes tihti saksastumine. Nii sai Rebasest Fuchs, Raamatust Buchholtz, Luigest Schwan jne.

Eestipärane nimi – moodsa eestimaalase märk

1930. aastate teisel poolel, omariikluse ajastul, said aga paljud saksa nimede kandjad neist lahti, võttes asemele ilusad või mõnel korral ka ebaõnnestunud nimed. Eestistamise levinud võtted olid tõlkimine (Bachmannist sai Ojamees, Steinbergist Kivimäe) või lihtsalt kõlalise sarnasuse taotlemine (Lipmann > Lippmaa, Eermann > Eramaa).

Pooled saksa nimede kandjad jätsid oma nime muutmata hoolimata kuus aastat kestnud suurest rahvuslikust ettevõtmisest. Seega on eestlastel tänapäevalgi palju saksakeelseid nimesid, mille taga ei ole aga ühtegi sakslast, veel vähem juuti, kuigi nendegi nimed kattuvad sageli eestlaste omadega (Blumenfeld, Goldberg jmt).

Loo alguses viitasin ka vastupidisele, kus eesti nimi ei näita eesti päritolu. Siinkohal ei mõtle ma juhuslikku kokkulangemist teiste keelte nimedega (näiteks inglise Hull, saksa Kaun või poola Tarka), samuti mitte tänapäevaseid nimemuutmisi (Jermakov > Kaur), vaid juba ligi sajanditaguseid. Nimede eestistamisega läksid tollal kaasa ka siinsed vähemusrahvuste esindajad. Andruškevitšist sai seeläbi Aring, Petškovskist Järve ja Litvinenkost Kaljula.

Need nimekandjad pidasid end juba eestlasteks, olles etniliselt seda vaid osaliselt või üldse mitte. Peale nime tegeliku tausta uurimise peamegi meeles pidama ka seda, et põlvnemisliin, mis on andnud meile praeguse perekonnanime, on vaid üks piisake meie tuhandete eri elukäiguga esivanemate meres.

Loe lisaks

• Aadu Must. Onomastika. Eestlaste perekonnanimed. [Andmebaas]. https://www.ra.ee/apps/onomastika/
• Fred Puss. Koer või Kuningas? Eesti perekonnanimede püsivusest. / Emakeele Seltsi aastaraamat, 66 (1), 202−237. http://dx.doi.org/10.3176/esa66.09
• Fred Puss. Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs. / Keel ja Kirjandus, 8-9, 2021, 797−818. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/29049

Fred Puss on Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur ja Tartu ülikooli ajaloodoktorant. Tema teadustöö on keskendunud Eesti perekonnanimede ajaloole.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 17.04.2023.