Äsja on ilmunud “Eesti murrete sõnaraamatu” 35. vihik, mis ühtlasi tähistab VII köite valmimist. Iga sõnaraamatu köide koosneb viiest vihikust ning ühe köite mahuks on kujunenud üle 1000 lk, mis teeb hetkel sõnastiku kogumahuks 7300 lk. Murdesõnaraamat on kõige põhjalikum eesti murdeid kajastav teos, selles käsitletakse kõiki Eestis kõneldud murdeid, kirjutab EKI vanemleksikograaf Mari Kendla “Keeleminutites”.

Murdesõnaraamatu idee sõnastati juba Eesti Kirjanduse Seltsi ringkondades 20. sajandi alguses, süstemaatiline murdekeele kogumistöö sai hoo sisse 1922. aastal Emakeele Seltsi eestvedamisel, hiljem (1947) siirdus kogu sõnaraamatutöö üle Keele ja Kirjanduse Instituuti (praegune Eesti Keele Instituut). Järgnevatel aastakümnetel tegeldi murdematerjalile lisa kogumisega, selle korrastamise ning sõnaraamatu struktuuri ja koostamispõhimõtete väljatöötamisega. Seejärel sai keskenduda käsikirja koostamisele ja esimene „Eesti murrete sõnaraamatu“ vihik nägi trükivalgust 1994. aastal, millest alates ilmub järjest uusi vihikuid. Praeguse seisuga oleme jõudnud pä-alguliste sõnadeni.

Teosest leiab murdesõnu koos häälikulise, grammatilise ja tähendusliku iseloomustuse ning näitelausetega 117 ajaloolisest kihelkonnast (ehk murrakust), nende hulgas ka keelesaartelt Leivust, Lutsist ja Kraasnast. Sellist põhjalikku sõnaraamatut võimaldab teha Eesti Keele Instituudis asuv murdekartoteek, kus leidub üle 2,7 miljoni sõnasedeli. Eesti ajaloolistel murretel on ja jääb koht meie keeleteaduses. Mistahes sõnavarauurimused toetuvad tihti ka murdematerjalidele ning sageli on üht või teist keelenähtust vaja selgitada murdegrammatikat appi võttes. Kui tänapäeva eesti keel on pidevas muutuses ja nende muutustega käivad kaasas ka tänapäeva eesti keele sõnaraamatud (näiteks kui täna tekkis mõni uus sõna, on see homme juba EKI ühendsõnastikus Sõnaveebis olemas), siis murdesõnaraamat uue materjaliga enam ei täiene, see on üks ja kordumatu, see sõnaraamat peegeldab meie esivanemate keelt, mida räägiti 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Kui jätta kõrvale keeleteadus, siis tegelikult pole murdehuvi kuskile kadunud. Inimesed otsivad murdesõnu, et rikastada oma igapäevast keelekasutust. Meil on ilmunud mitmeid piirkondlikke sõnastikke, nagu Mulgi, Hiiu, Kihnu ja Kuusalu rannakeele sõnaraamat, järge ootavad mitmed teisedki. Nende eestvedajateks on sageli kohalikud keeleentusiastid, kellele pakuvad tuge teadlased Eesti Keele Instituudist ja ka teistest teadusasutustest, olulisel kohal on olnud koostöö Tartu Ülikooliga. 

Tänapäeval on tendents selles suunas, et sõnaraamatuid antakse välja üksnes digitaalselt. Murdesõnaraamat jätkab lisaks veebiversioonile ilmumist ka paberkujul, sest „Eesti murrete sõnaraamat“ on just selline teos, mida on hea kätte võtta ja lugedagi nagu raamatut. Näiteks leiduvad sõnaraamatus sellised sünonüümsed sõnad nagu arbutus (tegi arvutust püünistesse), ark (oli üks vana mies, sie arkudega katsus), imestus (imestuse vasta olid oma rohud kua), manajus, proomost, aga nende tähendus jäägu igal ühel endal avastada. 

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 5.06.2023.