Skip to main content

Muinaskuningas või punaarmeelane? Ühe koha nimi võib püsida läbi mitme tuhande aasta

Marit Alas 13. november 2023

Kohanimed võivad anda infot, millest kroonikad või arheoloogilised leiud vaikivad.

Hiljuti toimus Narvas võimupööre, mille üheks põhjuseks teiste seas olid erimeelsused tänavate nimetamise asjus. Ühed tahtsid, et mõned tänavad kannaks teise maailmasõja ajal Narva jõe ületamisel hukkunud Punaarmee sõdurite nimesid. Teised olid sellele vankumatult vastu. See näitab, et kohanimed pole kaugeltki süütud.

Seetõttu tasub teada ning teadvustada, kuidas kohanimed tekivad. Kui osata lugeda, avaneb teeäärsetelt siltidelt või Google Mapsist nähtavatest nimedest sissevaade sügavale Eesti ajalukku. Kohanimed võivad anda teinekord infot, millest kroonikad või arheoloogilised leiud vaikivad – ning sageli täiendab kohanimede ja muude ajalooallikate teave teineteist, rikastades meie arusaama Eesti minevikust.

Suuremate paikade nimed on üldiselt väga püsivad. Inimesel on vaja oma keskkonnas orienteeruda, ning kui mõni koht on juba nime saanud, on lihtsalt praktiline seda järjepidevalt edasi kasutada. Nii on meil kohanimesid, mille tunneks ära ka siin elanud inimesed tuhande või enamagi aasta tagant – Haapsalu esmamainimine kujul Hapsal on aastast 1279 ja Valga on 1286. aastal kirja pandud kui Walko.

Kohanimed kui kuulsuste kroonika

Samuti oli Viljandil sama nimi juba Läti Henriku ajal, tema pani sealse linnuse nime kirja kui castrum Viliende. Viljandi nimi nagu paljud kohanimed tuleb ilmselt isikunimest.

Siit näiteks paistabki tükike ajalugu, mis muidu jääks varju. Nähtavasti tegutses kunagi rohkem kui 800 aastat tagasi sealkandis keegi, kelle nimeks oli Viljand või Viljan Andin või midagi sarnast. See võis olla üks inimene, aga ka näiteks suguvõsa. Igatahes oli ta või olid nad nii olulised, et tema või nende järgi hakati linnust ja omakorda hiljem linna nimetama.

Samasugune näide on Peetri alevik, millest kõik, kes maanteed pidi Tallinna ja Tartu vahet liiguvad, mööda sõidavad. Esmalt, millalgi 18. sajandil, tekkis sinna Peetri talu. Talu sai nime nähtavasti peremehe, küllap talu rajaja järgi. Talu ümber kasvas ajapikku küla, mida hakati kutsuma Peetri külaks. Põldu seal enam ei peeta ja asula on veelgi kasvanud, külast on saanud alevik. Aga Peetri nimi püsib.

Inimesed võivad anda kohtadele nimesid murrangulistes sündmustes osaledes, ise seal paigas üldse elamatagi. Näiteks kannab üks Väikese väina äärne metsatukk Saaremaal nime Tributsi männik. 1944. aastal juhtis Punaarmee seal paigas väinast ületungimist admiral Vladimir Tributs. Suured lahingud jätsid seal lisaks ühishauale jälje ka keelemälusse. Admiral Tributs tuli ja läks, ent nimi jäi männikule külge.

Kuningad ja lahingud

Mõnikord ei kujune kohanimeks olulise inimese pärisnimi, vaid tema tiitel. Üle Eesti on hulk kohanimesid, kust paistab sõna kuningas. See sõna on meie keeles umbes 3000 aastat vana. Kuningateks kutsuti nii muistseid ülikuid kui ka hilisemaid võõramaiseid valitsejaid, kellest on mälestused talletunud rahvapärimustes.

Kuninganimelised paigad on võinud oma nime saada erinevalt. Nii Pärnu- kui Viljandimaal on küla, millel nimeks Kuninga. Alutagusel asub Kuningaküla. Kas mõni kuningas rajas mõne neist kunagi? Või elas siin algselt keegi, keda kutsuti kuningaks, ning (hilisem) küla sai selle järgi nime? Mõnel pool võis olla üht-, teisal teistmoodi.

Peipsi-äärse Kuningvere kohta räägib rahvasuu, et siin langenud sakslaste vastu võidelnud Mustkuningas, aga seda seostatakse ka põhjasõja ajal seal elanud Rootsi kuningaga. Kuninguste küla kohta Saaremaal on talletatud pärimus, et selle lähedal on kivikalme, Kuningahaud, kuhu olevat kaks kuningat maetud. Samas on seda nime võimalik seostada isikunimega Kuningas.

Küll aga sai Kuningamäe küla Põltsamaa lähedal endale nime seal 16. sajandil Liivi sõja ajal mõnda aega elanud hertsog Magnuse järgi, kes tahtis olla Vene tsaari toel kogu Liivimaa kuningas, kuigi valitses tegelikult ainult mõned aastad Põltsamaa ümbruses.

Kohanimedest võivad lisaks inimestele paista ka suured ajaloolised sündmused ise. Näiteks asub Tallinna kesklinnast veidi ida poole Sõjamägi, mille järgi on nime saanud Tallinna asum ning kaks tänavatki, Suur-Sõjamäe ja Väike-Sõjamäe. See mägi sai oma nime aga tõenäoliselt jüriöö ülestõusu ühe suurema ja otsustavama lahingu järgi, mis seal eestlaste ning Liivi ordu väe vahel peeti.

Kohanimed on visad, aga mitte igavesed

Kohanimed võivad olla väga püsivad, jääda vahel kestma isegi siis, kui inimesed, kelle kunagine kohalolu kohanimedes kajastub, on ammu sellest piirkonnast lahkunud. Sviby, Hosby, Österby ja teised Vormsi ning looderanniku by-lõpulised kohanimed, samuti komme merelahtesid viikideks kutsuda on jälg rannarootslastest. Nemad olid teatavasti Eesti vähemusrahvus, kes tulid meile aegamööda elama keskajal, ent põgenesid siis teise maailmasõja ajal oma sajanditega omaks saanud kodumaalt nõukogude võimu eest.

Muidu visade kohanimede seas suutis nõukogude okupatsioon teha siiski omajagu hävitustööd. Kuna kogu Eesti rannik oli inimeste vabasse maailma põgenemise hirmus suletud, ununesid ja kadusid käibelt ka paljud sealsed kohanimed. Nõukogude propagandale omane suuresõnalisus ja sotsialistlik ideoloogia jättis omalt poolt aga jälje kohanimedesse. Sellest perioodist on pärit mitmed näiteks Võidu, Sõpruse või Ehitajate nimesid kandvad paigad.

Ent ennast näitab ja kehtestab kohanimedes iga võim ja ideoloogia, nii ka Eesti vabariik ning eestlus. Kui vabadussõja järel said võidukad vabadussõjalased tänutäheks põllumaad, rajati palju uusi talusid ja külasid. Neile pandi teinekord paatoslikultki rahvuslikke või muidu aja vaimu kandnud nimesid, nagu näiteks Kalevi, Kungla või Vabaduse.

Kui pärast okupatsiooni Eesti vabariik taastati, muudeti arusaadavalt (tagasi) ka palju kohanimesid. Nagu toodud Narva tänavate lugu näitab, pole see protsess nähtavasti veel lõpule jõudnud.

Kaval kohanimi võib ka eksitada

Kohanimedest ajaloo väljalugemine ei ole nii lihtne, kui võib tunduda. Näiteks, kas Tondi asumi nimi Tallinnas võiks viidata sellele, et seal on vanasti kummitusi nähtud? Siiski mitte, vaid lugu on hoopis argisem. Nimelt rajas 17. sajandil Tallinna raad ehk linnavalitsus sinnakanti suvemõisa ja seda hakati raehärra ehk tänases mõistes linnavalitsuse liikme Jobst Dunte järgi nimetama Dunten, mis mugandus ajapikku Tondiks.

Või kas meie regioonis kõige tõsisemaks NATO vägede koondumiskohaks saanud Tapa nimi viitab, et sealkandis peeti juba muiste sõda ja toimus suur tapmine? Tegelikult tuleb Tapa nimi ilmselt hoopis muinaseesti isikunimest Tappe või siis kristliku isikunime Stefanos eestipärasest kujust Taban.

Kuidas aidata kohanimedel säilida?

Kohanimed kaovad loomulikul teel käibelt, kui vastavaid paiku pole enam vajadust eraldi nimetada. Kui eestlaste jaoks oli veel maaharimine põhiliseks elatusviisiks, võis olla oma nimi lausa igal heinamaal ja põlluribal. Paljud sellised nimed on koos inimeste linna kolimisega tänaseks suuresti ununenud ning kohanimeoskus linnakeskseks saanud.

Samas on endiselt inimesi, kelle jaoks on ka maapiirkonna väikeste kohtade nimed endiselt tähtsad, kes neid kasutavad ning nii teistele edasi annavad. Selline kohanimede kasutus on oluline, et nimed säiliksid, et neid juurde tekiks ja need edasi elaksid. Nii on igal keelekasutajal nii maal kui linnas võimalik olla nimepäästja, aga samuti nimelooja. Nimesid kasutades ja neist kohtadest teistele rääkides on võimalik oma kultuuri säilitada ning taasluua, et see ei jääks vaid osaks ajalookroonikatest.

Marit Alas on Eesti Keele Instituudi nooremteadur. Tema teadustöö keskendub Eesti kohanimede muutumise sotsiaalsetele ja kultuurilistele põhjustele.

Nii selles loos toodud näidete kui veel väga paljude Eesti kohanimede päritolu kohta saab lähemalt lugeda „Eesti kohanimeraamatust“, kus on kokku võetud ja kõigile kergesti kättesaadavad Eesti kohanimeuurijate aastakümnete pikkuste uuringute tulemused.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 13.11.2023.

Marit Alas

projektijuht-nooremteadur
Keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakond
Marit Alas

Kas leidsid, et sisu on kasulik?

Jah
Ei
Sinu tagasiside on meieni jõudnud. Aitäh!