Viimasel ajal on eesti viipekeel palju pildis olnud: näiteks sai alguse viipekeeleroboti projekt ja kõigi tähelepanu pälvis särtsakas eurolootõlge. Eesti viipekeel, mida kasutab mitu tuhat eestlast, ei ole aga pelgalt viibeldes väljendatav eesti keel, selgitas EKI taskuhäälingu toimetaja Kairi Janson “Keeleminutites”.

Eesti viipekeelel on oma grammatika ja teistsugune sõnajärg kui eesti keelel. Kui eesti keeles kasutame pea igas lauses sõna “on”, siis eesti viipekeeles mitte. Näiteks lause “Täna on ilus ilm” viipekeelne kuju võiks kirjas välja näha kui “Täna ilm ilus”. Käändelõppegi sel kujul viipekeeles ei ole. Erineb veel näiteks omadussõna asukoht fraasis: eesti keeles paikneb see nimisõna ees (näiteks “kollane pall”), kuid eesti viipekeeles hoopis järel (“pall kollane”*).

Eesti keele põhimõtetega arvestab aga viibeldud eesti keel. Kui eesti viipekeel on iseseisev keel, siis viibeldud eesti keel võimaldab eesti keelt koos sellele omase ülesehitusega viiplemise kaudu nähtavaks teha. Olemas on ka rahvusvaheline viiplemine, mida võib pidada viipekeele erikujuks. See leiab kasutust siis, kui suhtlejate emakeeled on erinevad. Rahvusvahelise viiplemise konkreetne väljendusviis kujuneb suuresti olukorra ja osalejate keeletausta põhjal ning sageli viipeid selgitatakse.

Kui rahvusvaheliste kanalite ning inglise keele mõju eesti keelele on tihti päevakorras, siis mõjutustest pole vaba eesti viipekeelgi. Ka kurtide noorte keelde sulandub viipeid näiteks ameerika või vene viipekeelest. Võõrkeelena on viipeloomele mõju avaldanud eesti keelgi. Ja paar kümnendit tagasi, kui põhjaeestlased õppisid Soome televisiooni abil soome keelt, laenasid sama piirkonna kurdid viipeid soome viipekeelest.

Erinevalt soome viipekeelest ei ole eesti viipekeel aga siinmail võõrkeel. Sellel on keeleseaduses iseseisva keele staatus ja põhimõtteliselt võib seda tõlgendada kui eesti keelega võrdväärset keelt. See tähendab, et kurtidel peab olema võimalik saada olulist infot oma emakeeles ehk eesti viipekeeles.

Küll aga on olukordi, kus kurt vajaks või sooviks saada infot oma emakeeles, palju rohkem kui võimalusi seda pakkuda. Üks eesti viipekeelse kogukonna suurim murekoht on pikalt olnud viipekeeletõlkide vähesus. Kui võtta aluseks siinsete kurtide arv ja maailmastatistika, siis peaks Eestis tegutsema üle saja viipekeeletõlgi. Praegu on kutselisi viipekeeletõlke aga 24 ja neist enamiku jaoks ei ole tõlgitöö põhileib. Viipekeeletõlgi kutse saamiseks peab inimesel olema muu hulgas erialane ettevalmistus, kõrgharidus ja mõistagi väga hea eesti viipekeele oskus.

Samas pakuvad väikesed edusammud siiski rõõmu. Näiteks on juba mitu aastat eesti viipekeelde tõlgitud valitsuse pressikonverentse. Koostatud ja koostamisel on mitu viipekeelset oskussõnastikku ning sel aastal avas Tallinna Ülikool ka eesti viipekeele uurimisrühma. Ja teadlikkust eesti viipekeelest aitab ehk tõsta seegi, kui 100 000 inimest tunneb rõõmu euroloo viipekeelse tõlke üle.

Viipekeelest ja seda puudutavatest murekohtadest käisid EKI taskuhäälingus rääkimas Eesti Keele Instituudi eesti viipekeele koordinaator Raili Loik ning viipekeeletõlk ja valdkonna edendaja Regina Paabo.

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 22.04.2024.